Argo Ideon: hei, narko, minu üle sul võimu pole

Viimasel ajal on meedias ilmunud hulk lugusid, mis kõnelevad, et kokaiini ja muude „taju avardavate“ ainete levik on Eestis väga suur. Triipu tõmbavad ninna kõige erinevamate ühiskonnakihtide esindajad, kooliõpilastest mitme lapsega pereemadeni.

Jah, ega polegi kahtlust, et see kõik kusagil eksisteerib. On sõltlased, on ka müüjad ja ostjad. Aga inimeste isiklikud kogemused on erinevad. Mina saan rääkida vaid omaenda kogemusest, mis on niisugune, et ma ei tunne kedagi, kes uimasteid tarbiks, ega ole ka ise eales ühtki ainet proovinud. Ning kui tekikski huvi katsetada, siis ei oma ka mingit ettekujutust, mida selleks teha või kuhu minna. Vähemalt siin meil Eestis.

Ajakirjanduses ilmunud lugudest jääb mulje, et Eesti kokaiinitarbijal on sageli oma n-ö diiler, teinekord lausa mõni töökaaslane, kellelt ainet saada. Mina oma 32aastase ajakirjanikukarjääri jooksul väga erinevates ettevõtetes ei tea ühtki kolleegi, kes sellega oleks tegelenud. On muidugi võimalik, et olen lihtsalt naiivne ja see äri käib laialdaselt n-ö päise päeva ajal, aga mitte igaühele nähtavalt. Eks meedias töötab samamoodi igasuguste huvidega ja kõige erinevamaid inimesi, nagu mujal.