Glediitsiate kasvatamist tasub üritada

Robiinia kipub meil juba pisut umbrohupuuks muutuma (nagu Kesk-Euroopaski), aga glediitsiatega seda muret veel pole. Pigem on meil endiselt tegu haruldaste ilupuudega, sageli isegi vaid põõsastega.

Vahel ei saa glediitsia isegi põõsaks, kuid heade tingimuste korral võivad glediitsiad edeneda siin põhjamaalgi. Helsingi Kumpula arboreetumis on näiteks jaapani glediitsiad jõudnud viljumiseni.

Sootuks üllatavad pildid avanevad Lätis Salaspilsi botaanikaaias. Vanemas pargiosas on kolmeastlaline glediitsia paisunud korralikuks puuks ning arboreetumis kasvab see liik väga ilusti, lisaks ka hiina glediitsia.

Meil on seni üritatud kasvatada eeskätt kolmeastlalist glediitsiat (Gleditsia triacanthos). Nii minagi. Istutasin aastat viisteist tagasi ta avatud valgusküllasele paigale kergemat sorti liivmullale. Aga kahjuks ei võtnud puuhakatis vedu. Kasv oli nigel ning aina esines tagasikülmumisi. Miks ometi? Viisin va pirtsaka ära metsaaeda, aga seal ta andis hoopis otsad. Ju liialt varjuline koht sai.

Seemned ei tärganud

Tunamullu nähtud sügisene suurtes kaunades Salaspilsi kolmeastlaline glediitsia aga ei andnud rahu. Kui Lätis ta nii võimsalt vohab, no miks mitte Hiiumaal? Korjasin mõne varisenud kauna kaasa. Kodus kirjandust lugedes leidsin mainitavat, et glediitsia seemnete idanemine võtab aega hulk aastaid. Et mõttekas on seemneid pisut viilida, siis tulevad üles ruttu. Nii ma tegingi.

Külviplats sai valitud samasse paika, kus algselt glediitsia oli istutatud. See oli aga viga. Kevadsuvi tuli põuane ning heinamaapõndak kuivas ootamatult ruttu läbi. Ning muidugi läks meelest õigel ajal kasta. Ei tärganud sealt paraku midagi ka aasta hiljem.

Mullu suve lõpul sain aga juhtumisi kolme glediitsiaistiku omanikuks. Need on Eestis seemneist kasvatatud, seega peaksid olema üsna vastupidavad.

Nüüd olin juba targem. Ilmneb, et looduses ei kasva glediitsiapuud sugugi kuskil kuivadel küngastel. Nad armastavad hoopiski korralikku head niisket mulda. Jaapani glediitsia riskisin hoolimata võimalikest vesiroti rünnakutest istutada metsaaia päikeselisele tiigikaldale. Ameerikamaa glediitsiate puhul ei jätnud ma jonni ja leiutasin ikkagi koha sellele heinamaatükile, kus juba muud Ameerika puud-põõsad-püsikud ees.

Sooglediitsia päris soos ei kasva

Üks väikse nõo serv tundus igati sobivat. Sinna said paika nii Gleditsia triacanthos kui ka G. aquatica. Tõtt-öelda polnud mul aimugi, et USA idaosas ka selline liik olemas on. Eestikeelne nimi sooglediitsia nõuaks justkui puhta sohu istutamist, ent tegelikult polevat talle päris soomaa siiski vajalik.

Võiks arvata, et sooglediitsia on kolmeastlalisest glediitsiast pisut vähem külmakindel, kuna tema looduslik levila kulgeb rannikupoolsematel aladel.

Muide, kui glediitsialiigid näevad välja võrdlemisi sarnased, siis sooglediitsial on selge erinevus olemas: tema kaunad ei ole sugugi suured-pikad latakad, vaid üsna pisikesed jupatsid.

Tänavune talv oli üpris karm, välja läks mitu eksootilist puud-põõsast. Kuid glediitsiad talvitusid üllatavalt hästi. Nii et lootust nende edenemiseks on.