JÄRELHÜÜE: Jaak Lõhmus unistab vaadata filme südaöise päikese valgel

Viimane vestlus Jaaguga päevil pärast Eesti filmi mälu hoidja haihtumist kinematograafia suurde illusiooni.

Lõhmuke, Sa oled ikka üks paras vigurivänt, seikleja, rännumees. See vaim istub Sinu sees… Natuke oled ka too kass, kes kõnnib omapäi. Oh kuramus, Sul on ju kassiallergia. Ja nüüd niimoodi, Sa kõnnid meie juurest minema? Oled suvekodus ja siis haihtud lihtsalt õhku. Nädalapäevad tagasi kirjutasin Kairit Tsärole: „Saame kunagise Postimehe Kultuuri toimetusega jälle kokku. Muidu on nii, et meid varsti ei olegi enam. Vaatad paremale, vaatad vasakule: oot, kuhu tema kadus?“ Ja nüüd Sa oledki läind…

Loen Sulle pühendatud järelehüüdeid ja saan aru, et Sind jagus kõigile. Paljudele olid Sa OMA Jaak, ometigi olid ju ikka seesama JAAK. Postimehe nädalalõpulisa Kultuur (1997–1999) toimetusele oled Sa meie Jaak. Ajakirja Teater. Muusika. Kino toimetuse seltskonnas (töötasime seal koos ligi 15 aastat) olid Sa ju ka meie Jaak. Tean, igas ajas ja suhteseltskonnas lisanduvad erinevad nüansid. Nüüd, nekrolooge ja mälestuskirju lugedes, näib, et Sa olid kõigi Jaak, lausa grand old man… Huvitav, et vahel jagatakse kõrgeid tiitleid alles siis… kui kerkokellä lüvväs.