Kui mõnel varasemal aastal on tulnud kodumaist filmi PÖFFi kavast tikutulega taga otsida, siis tänavuses programmis leidub üle 70 linateose, mis valminud Eestis või koostöös Eesti tegijatega. Enamik neist on küll lühifilmid, aga ka mängu- ja dokumentaalfilme on rohkem kui varem. Ainuüksi Eesti peato...
Alustuseks laskem kõlada aplausil. Loodetavasti ei tunne keegi end puudutatuna, kui tõdeda, et Katrin Pautsi „Valge aiaga maja“ on Eesti esimene rahvusvahelisel tasemel psühhotriller.
Kunstnik Raul Meel on nagu jumal, kes oma loodud universumis katab ära kõik teemad. Nii ütleb tema värske näituse „Huuu huuu huuu!“ kuraator Tamara Luuk. Vaadata on iidsed püramiidid, kaunid naised, mets ja soo, elu ja surm.
Viljandis Kondase keskuses, mis tavaliselt pühendunud naivismile, puuetega inimeste loomingule ning muule peavoolust ja isegi alternatiivkunstist kõrvale jäävale, on praegu vaadata Eesti tippkunstnike – Jaan Toomiku, Kaido Ole ja Marko Mäetamme – looming.
Lood, mis mõjuvad, otsekui oleks autor need omaenese elust maha kirjutanud, osutuvad moel või teisel ka kellegi teise eluks. Ja selles äratundmises leiab inimene troosti.
Rahvamajade nädalal on tõstatunud rahvamajade tuleviku küsimuse arvestades me kitsa aja kitsaid olusid. Loe, arutle ja anna kommentaarides teada, milline võiks olla sinu kodukoha rahvamaja saatus.
Tuleval aastal vähendab riik kõigi sihtasutustena tegutsevate teatrite toetust 4%. Kuressaare teatri olukorra teeb keeruliseks, et neile võib see tähendada 8% kärbet.
Kunstnik Estookini nimi jäi paljudele meelde aasta alguses, kui Tallinnas ilmusid reklaamtahvlitele pildid, mis kujutasid lähedal asuvaid maju puruks pommitatuna. Nüüd tegi Estookin Kuressaare teatris oma esimese lavakujunduse. Ta muutis teatrisaali kirikuks. Koos liikuva altarimaaliga, millel Krist...
Jaak Alliku 26. lavastus – „Kõndida vee peal“ Kuressaare teatris – kinnitas mu varasemat mõtet, et arvamusi kirjutav Allik on terav ja eriarvamustega, aga lavastav Allik laseb enamasti etendusel rahulikult kulgeda väga midagi rõhutamata ja esile toomata, usaldades autorit, näitlejaid ja publikut.
Kehval ajal võib tunduda kummaline investeerida kunsti. Milleks eelistada osta koju skulptuur, kui sama raha eest saaks sõita puhkusereisile? Pealinna galeriis Vernissage avatud näitusel, mis tutvustab müügis olevaid skulptuure, on paljud tööd siiski omaniku leidnud.
Kaupo Kruusiauk on saanud hakkama hea dokumenteeringuga väljapaistva sportlase Anett Kontaveidi karjääri viimasest aastast. Film näitab, kuidas loobumine ei ole lihtne ja õigel ajal loobumine on suur kunst.
Tiina Kuuleri lustakas „Meie veinid“ on põnev lugemine neilegi, kes veini ei joo, sest räägib meile ka Lahemaa külaelu lugu ning on samas ettevõtluse aabits.
Uku Uusbergi Tallinna Linnateatri suurlavastus – William Shakespeare’i „Nagu teile meeldib“ – on professionaalne. Professionaalsus tähendab siin meisterlikkust. Milles see väljendub?
Stockholmis saab oma silmaga näha kaasaja ühe olulisema ja skandaalsema kunstniku Maurizio Cattelani loomingut. Cattelan on korduvalt ja igas mõttes meediakünnise ületanud. 120 000 dollarit maksev hõbeteibiga seinale kinnitatud täiesti tavaline banaan on viimane ere näide.
Gerda Kordemetsa kirjutatud ja lavastatud näidendit „Ottabeth“ mängitakse Tõstamaa mõisas ka tuleval suvel. Üks meid kõiki puudutav mõte, mis ajalooliste tegelaste abiga vaatajateni tuuakse, on see, et enne uut algust tuleks vanaga lõpparve teha.
Sellist suveteatrit, kus kolme kuuga esietendub üle 40 uuslavastuse nagu meil tänavu, lätlastel pole. Küll on neil Valmiera suveteatrifestival, kus seekord esietendus kolme päevaga kaheksa lavastust. Asjaosalised tunnistavad, et seda festivali innustas asutama Eesti suveteatri edu.
Viljandimaal Kuhjaveres valmistutakse eeloleval nädalavahetusel peetavateks külateatripäevadeks, mis toimuvad juba 20. korda. Kuigi huvi teatripäevade vastu on endiselt ja truppe lavale tikutulega otsima ei pea, on korraldusmeeskonnas mõlgutatud mõtet, et seekordsed teatripäevad võiksid olla viimase...
Eesti teatrimajade näitus arhitektuurimuuseumis pakub põnevaid avastusi, sealhulgas võimalust heita pilk kavanditele, millele pole olnud määratud majaks saada.
Arvo Valton (14.12.1935 – 26.07.2024). Kirjanikku meenutavad nooremad kaasteelised.
„Öö õigus“, mida mängiti tänavu juulis Alatskivi lossi sõiduhobuste talli sisehoovis, on lõppenud. Aga lavastuse valus puudutus ja teemade aktuaalsus ei kao.
Muusik Vaiko Eplik on pannud oma saadete sarjale nimeks „Muusika nõudlikule maitsele“ ja teeb siis neid autorisaateid Vikerraadios nii, et esitab kõrgeid nõudmisi ennekõike endale. Tema tunnised saated saavad liiga kiiresti otsa, tahaks rohkem ja uuesti kuulata.
Väikelinn Viljandi on ikka olnud tuntud oma kireva kunstielu poolest. 1990. aastatel tõid Kiriküüdi festivalid sinna kokku kunstihuvilisi tervest Eestist. „Viljandis loodi omanäolist kunsti olude kiuste,“ ütleb toonase kunstielu üks eestvedajaid Tiiu Männiste, kel rääkida värvikaid lugusid ka tormil...
Tadžiki lavastaja Barzu Abdurazakovi „Pärsia viimase keisri mõrv“ on intensiivne, kõrgendatud, võib öelda, et ooperlikus mängulaadis jutustatud tragöödia sellest, kuidas ainuvalitseja surmaga sureb ka rahvas.
Viimane vestlus Jaaguga päevil pärast Eesti filmi mälu hoidja haihtumist kinematograafia suurde illusiooni.
Eestlasi on ikka, kuigi mitte alati, laulurahvaks peetud. Ometi pole meie hulgas just liiga sageli tipptasemel, ka rahvusvahelises kõrgkonkurentsis edukaid lauljaid olnud. Margarita Voites oli. Kriitikute ja paljude kolleegide arvates oli ta primadonna assoluta. See määratlus oli ja on isegi rohkem ...
Tadžiki kuulus mõttetark, lavastaja Barzu Abdurazakov ütleb, et impeeriume hävitab uhkeldamine: impeeriumid on hukkunud, sest on arvanud end olevat võitmatud. „Kui ülemäärase uhkuse juures tuleb võimule tsaar, kellel pole ajusid, siis ei hävi mitte ainult riik, vaid ka rahvuse olemus.“
Eesti Draamateatri Haapsalus esietendunud „Üks helevalge tuvi“ on kurja eest põgenemise ja tagasituleku, muutunud reaalsuse lugu. Ei teagi, kumb rohkem haiget teeb – kas see, et pead kodu surmahirmus maha jätma ja kannad selle võtit kogu elu kaasas, või see, et siis saad tagasi lapsepõlvekoju, kus s...
Nüüd, kui Gert Kiiler sai valmis järje Viljandi-krimka esimesele osale, on sulaselge, et ta peab astuma rahvusvahelisele areenile. Kiileri „Eranuhke ei armasta keegi“ ja selle värsket järge „Saatus koosneb juhustest“ lihtsalt tuleb maailmale müüa.
Enne kultuuripealinnas Tartus lavale toodud „Emajõe sünni“ ja „Rahamaa“ nägemist vasardas miskipärast peas: Emajõgi, rahamaa – kes neid suudaks lahuta... Ja mitte ainult võtmes, et Emajõgi on igavene nagu kuritegelikud rahapesuskeemidki. Lavadel nähtu sundis küsimuse ümber sõnastama.
