Hillar Padu: kirjanduses pole enam ridade vahel lugemist

Milline on, või õigemini, milline peaks olema hea kirjandus, jääb küsimuseks aegade lõpuni. Kuuldavasti Ameerikas on küll üks ülikool, mis keskendub ainult klassikalistele teostele – raamatutele, mis on sajanditepikkuses kultuuriloos sõelale jäänud.

Klassika on muidugi oluline, kuid kirjandus on ka moekaup, kus tähti süütavad reklaam või ka hoiakud – loetakse Lutsu, kiidetakse Tammsaaret, keda paljud pole käeski hoidnud.

Metafüüsika on nimetus ühes keeles tekkinud küsimustele selle kohta, mis on nähtava taga. Keskajal kõrbeeraklast leitud Aristotelese käsikirju sorteerides tegi tomismi rajaja Aquino Thomas praktiliselt: ühte hunnikusse füüsika ja teise metafüüsika. Akadeemik Kalevi Kull küsib aga moodsalt: kas elurikkus või otsatu parkimisplats? Või nagu „kristlus versus antikristlus“, üliinimese vaimustus, mis koolides popp.