Margus Mikomägi: enam pole maailmas kohta, kuhu põgeneda

Unistus, et tulevikus on parem elada, on meilt ära võetud. Hirmutamine, et elame tuleviku arvelt, ei vaibu. Ja tulevik ongi tume, unistuste puudumisest sõltumata.

Moodsad lugejad ootavad lajatavat väljaütlemist, vanamoodne kirjutaja püüab tabada aja vaimu. Samas, kui selle loo tähtaeg nädala võrra edasi lükkus, tundus mulle, et juba peaaegu valmis lugu enam ei kõlba, tuleb kirjutada uus. Ometi olen essee moodi mõtisklusi tahtnud kirjutada nii, et need kestaksid kauem kui üks päev või nädal. Kärsitu olen ikka olnud, aga selline tõmblemine oli midagi uut.

Kaduv kodu