Joonas Hellerma: me ei lähe tegema ühtki saadet nii nagu ikka. See oleks ka nende lõpp
„Kui hakkaksime tegema saateid kuidagi „vanaviisi“ või nii nagu ikka, oleks nendega lõpp ka. Siis ei pea enam tegema,“ räägib „Plekktrummi“ saatejuht Joonas Hellerma „Vaimuelu“ taskuhäälingus Jaan Tammsalule.
Joonas Hellermalt on palju uuritud, kuidas ta leiab saadetesse inimesi ning kuidas nad nii hästi avanevad. Seda uurib ka Jaan Tammsalu.
„Kõigil teemadel ei saa iga inimesega rääkida, seal võib olla üks punkt või üks asi, mille peale ta aktiveerub,“ kirjeldab Hellerma. Sellist retsepti, et teeme nii nagu tavaliselt, saate meeskond ei kasuta ega tahagi seda teha.
„Alati teeme täisjõuga ning kunagi ei tea ma päris täpselt, mis sealt tuleb või kuidas midagi arenema hakkab.“
Saadetesse inimeste leidmine on Hellerma sõnul omaette töö ja suur otsimine. „Kuidagi informatsioon liigub, ühed kontaktid viivad teisteni. Kahtlemata on toimetuse horisont liiga kitsas ning kunagi ei tea, millise kivi all on veel mõni inimene, keda oleks hea suurema publikuni tuua. Alguses olin ehk ise ka jäigem, aga ühel hetkel tuli minna suurde maailma ja end avada. Sellist saadet ei saa teha oma väikse kitsa sõpruskonnaga, tuleb olla professionaalsem.“
Omaette nõks on selles, kuidas saated nii suudetakse teha, et kummalgi rääkijal pole ees ühtki paberit ning ometi kulgeb kõik väga ladusalt.
„Võimalus dialoogi mõtestada on väga erinevaid,“ möönab Hellerma. „Võib juhtuda ka seda, et teema avamiseks ja ajakirjandusliku vestluse arendamiseks tuleb partnerit väga teravalt küsitleda.“
„Seda sa ju ei tee,“ märgib Tammsalu.
„Mis ei tähenda, et ma seda ei võiks,“ muigab Hellerma ning heidab pisut valgust „Plekktrummi“ telgitagustele.
