Kellele nunnu, kellele surmavaenlane: „Nägin seda kirglikku viha, mis linde valdas“

Suve hakul ilmavalgust näinud linnulaste esimesed elukuud pole kerged. Paljudel ei õnnestu täiskasvanuks saada. Õnneliku juhuse tahtel sain ühele pisikesele elluastujale abikäe ulatada.

Ühel juunikuu varahommikul läksin Vastseliina kalmistule linde pildistama. Sealsetes vanades pärnatüvedes leidub rähnide pesaauke, mõnest kostis peagi lennuvõimeliseks saavate rähnilaste nõudlikku toidumangumist. Lootsin poegi toitvaid rähnivanemaid pildile saada. Kalmistul on selleks rohkem lootust, sest seal elavad tiivulised on metsalindudest mõnevõrra julgemad, haudadel toimetavate inimestega harjunud.

Korraga läks eemal vali ja vihane kisa lahti: varesed kraaksusid, hallrästad kädistasid, suur-kirjurähnid ja tamme-kirjurähnid täristasid, ärritunud tihased ja kärbsenäpid keerasid üleüldisele lärmile omalt poolt volüümi juurde. Mingi röövel pidi seal olema! Tavaliselt on sellisel puhul avastatud mõni ühine vaenlane – nugis või kakk – ja siis sajatavad kõik ümberkaudsed linnud pikalt tema kallal.