Soome ja Põhjamaade suurimas päevalehes Helsingin Sanomat Eesti teemasid kajastava ajakirjaniku Kaja Kunnase kinnitusel lähevad soomlastele Eesti teemad väga korda. Tema töökoht on selle tõestuseks.

„Ma vihkan neid lõpukaadreid! Vihkan!“ lajatas kokandus- ja kodukoldemagnaat Martha Stewart oma elust tehtud dokumentaali „Martha“ kohta, mille lõpus ta nukralt mööda sügisest aeda tosserdab.

Tippsaksofonist Arvo Stoltsen jõi viimases hädas süütevedelikku, otsis prügikastist süüa ja kerjas tänaval. Nüüd on ta 14 aastat kaine olnud. „See on imede ime, et ma täna siin istun,“ ütleb mees.

Nüüd ta läkski koos oma saladustega. Naine, kes mulle ütles mere keskel, et rumalusel ei ole õigustust. Ja et kui rumalus juba on, siis võtab see väga palju ruumi.

Halloween’i – mis muide polegi alguse saanud Ameerikast – on lihtsam omaks võtta, kui teada, et juba keskajal käisid lapsed hingedeajal talust talusse, paludes kakku. Kuidas oleks, kui prooviks 21. sajandil hingesanti joosta?

Täpselt sellised pealkirjad ilmuvad Eesti meediasse aeg-ajalt, kui kirjeldatakse vesiseid looduskatastroofe Ibeeria poolsaarel. See muusikali „Minu veetlev leedi“ eestikeelsest versioonist pähe kulunud laulurida kõlab praegu tõesti aktuaalselt. Originaalkeeles, muide, levitab seesama laul aga sulase...

Kõik me oleme rändurid ilmaruumis. Kosmoselaev Maa viib oma kaheksa miljardit reisijat igal aastal 940 miljoni kilomeetri pikkusele tiirule ümber Päikese. See tavamõtlemisega raskesti hoomatav vahemaa on siiski tühine võrreldes sellega, mida on läbinud meid hiljuti külastanud komeet.

1922. aasta sügisel läks Muhust tormisele merele paat koos isa-ema ja viie väikese lapsega. Niimoodi oli pärast Juhan Smuulina tuntuks saanud poisslapse sündi sunnitud oma kodutalust lahkuma tema vend Mihkel – Vabadusristi kavaler.

„Olümpia on absoluutselt iga sportlase unistus,“ räägib 23aastane Berit Lehtsaar, keda võib tema noorest east hoolimata nimetada üheks Eesti edukaimaks ratsasportlaseks. „Muidugi loodan ka ise seal ükskord võistelda.“

„Las ma vaatan, kus see Eesti üldse asub,“ ütles Himaalajast pärit Kikee Doma Bhutia, kui tema juhendaja soovitas kandideerida teadustööd välismaal jätkama. Nüüd, kaheksa aastat hiljem töötab ta Tartu Ülikoolis ning elab koos eestlasest abikaasaga Haanjas.

1954. aastal avas Moskvas uksed pompoosne näitus, tõestamaks nõukogude põllupidamise edu ja tänu sellele saabunud küllust. Eesti NSV pidi nagu teisedki liiduvabariigid saatma näitusele oma parimad loomad ja linnud ning tonnide viisi tera- ja aedvilju. Nende eksponeerimiseks oli nn suure kodumaa peal...

Mitmel pool Eestis pole sel sügisel olnud mõtet minna metsa seeni otsima: neid lihtsalt pole. Kusjuures tühjad on ka metsad, kust veel suve lõpus võis kenakese saagi koguda.

Kirjanik Kurt Vonnegutil on raamatus „Tšempionide eine“ mõistujutt, kus tulnukas kaugelt planeedilt püüab maalasele stepptantsu ning peeretuste abil selgeks teha, et viimase maja põleb. Too aga lööb hoiataja lihtsalt maha, ja põleb sisse. Liialt erinev oli informatsiooni edastamise viis.

2. oktoobril möödus 90 aastat vaikiva ajastu ühest märgilisest sündmusest – päevast, mil riigivanem Konstantin Päts peatas riigikogu tegevuse. Kas ajalugu võinuks siiski kulgeda ka teisiti?

Sügis toob enamasti kõva, tihti tormi mõõtu tuule. Vanarahvas uskus, et tuul puhub pea halbadest mõtetest puhtaks. Rahvaluules on aga juttu ka tuule kotti ajamisest ja tuulispasaks käimisest.

Põgus küsitlus tuttavate aiapidajate seas tõi tulemuse, et tänu ilmastikule on taimed-viljad tänavu tavapärasest kaks nädalat kuni isegi kuu kiiremini arenenud. Kas enne suurt sügist on oodata veel üllatusi?

1. september sai Eestis traditsiooniliseks esimeseks koolipäevaks alles pärast Teist ilmasõda. Vanemal ajal läksid talulapsed kooli siis, kui lumi maha tuli ning loomi polnud enam võimalik õues pidada.

Kätekõverdused Atlandi ookeani ääres, hüpe üle jaanilõkke, päikeseprille kandev koer ja lõuatõmbed spordisaalis – need on vaid mõned näited Jüri Ratase Instagrami-kontolt. Tema edu eurovalimistel andis teistele poliitikutele ilmselt märku, et sotsiaalmeedias tuleks olla meelelahutuslikum. Iseasi, ka...

„Vanad naised ei olegi enam nagu päris naised.“ Mulle on tänini mällu sööbinud, kuidas eluaegne iludus Alice Talvik seda tosin aastat tagasi ilma igasuguse emotsioonita teatas.

Veel 30 aastat hiljem panevad Balti keti vapustavad mälestused õhkama ja ohkama, Maaleht avaldab veerandsada eripalgelist lugu enam kui sajast kutse peale kokku saadetust.

1989. aasta 23. augusti õhtul Tallinnast Vilniusse kulgenud 675,5 kilomeetri pikkune inimkett polnud kolmes riigis sugugi nii ühesugune, nagu tagantjärele tunduda võib. Meeleolu kõikus ülevast ühishingamisest leinalintideni, seda kujundasid ka raadio ja lennukitelt heidetud lillemeri.