Mis juhtub, kui enam muru ei niida?

Mulle ei anna siiamaani rahu see, et jätsin ka sellel aastal endale murutraktori ostmata. Rahast hakkas kahju, aga mõtlemine käis seda rada, et kui juba on traktor, siis tuleb ka niita. Mina aga olen aastaid niitnud üha vähem.

Algas see pärastlõuna nii, et ma ei olnud ennast veel õieti aeda sissegi seada jõudnud, kui naine kutsus, et tule tasa, ja näitas mulle suurt liblikat – pääsusaba. Too laiutas väikese kasvuhoone katusel ja demonstreeris oma ilu, lasi ennast vaadata. Kuigi pääsusaba on 2018. aastast tunnistatud Eesti rahvusliblikaks, polnud ma teda varem looduses näinud. Nüüd vaatasin ta katkutud „saba“ ja mõtlesin – oaas.

Olin just mõtelnud, kuidas sõnastada, miks ma ei niida oma aias kasvavat muruks. Ilusat liblikat vaadates saabus selgus: vaat just sellepärast ei niida, et niisugused elukad saaksid me aias olla ja elada. Ega sel mingit teaduslikku põhjendust ole, aga usun, et pääsusaba tunneb ennast metsikus aias paremini kui robotniidukiga siledaks triigitus.