VANAD FOTOD | Kuidas rügajaid eestlasi mere ääres puhkama õpetati

„Kahekümnenda aastasaja elamistempo nõuab tugevaid närve. See teeb tarvilikuks vähemalt kord aastas ühe-kahe kuu jooksul unustada väikesed ja suured mured, raputada suure linna tolmu oma jalult ja anduda täielikule puhkusele vabas looduses.“ Nii kirjutas 1923. aastal ilmunud kogumiku „Eesti kuurordid“ sissejuhatuses dr Hans Alver, hilisem Haapsalu linnapea.

Eestisse oli saabunud aeg, mil rahvast suisa manitseti suviti puhkust võtma, sõitma mere äärde. Mitte tingimata mudaravilaisse tervist parandama, vaid lihtsalt päevitama, ujuma ja vabas õhus sportima.

Dr Hans Alver jätkas: „Selleks ei ole paremat kohta kui Viru maalilisel rannal, Narva-Jõesuus, Kuressaares, Haapsalus või Pärnus. Viimased kohad võimaldavad puhkuse kõrval ka arstimist kõiksugustest kultuurieluga kaasaskäivaist tõbedest. Võimalus ennast kosutada ja ravitseda peab antama igale seda vajavale kodanikule. See ei ole ainuüksi humaansuse ja tervishoiu nõue! Terve organism, terved närvid, terve ilmavaade! Meie kuurordid ja suvituskohad on meie tuleviku paremad kindlustused!“