Maapere kujundab lihaveistega Lahemaa rahvusparki
Tänu Diana ja Arno Pärna limusiini tõugu lihaveistele paistab Lahemaa rahvuspargis rannajoon pilliroost kenasti välja ning vähemaks on jäänud ka võsastunud karjamaid.
Helepruunid prisked limusiinid tunnevad end Lahemaa maalilisel maastikul ülimõnusalt. Nüüd suvel on lihaveised jagatud mitmesse gruppi, osa on pärandniitudel kuival maal, osa karjast aga sumpab juba varahommikul merre roogu nosima. Ainuüksi rannaniite on loomadel hooldada umbes 30 hektarit, ülejäänu on aruniidud ja loopealsed.
Veiste karjatamist kureerivad 2023. aastal parima lihaveisekasvataja tiitli pälvinud Diana ja Arno Pärna. Nende kodu on Lahemaa rahvuspargi südames Võhma külas ajaloolises Sepa talu elumajas, mis on ehitatud 1863. aastal ja pererahval kaasaegseks renoveeritud.
Sama hoole ja armastusega, nagu on kujundatud kodutalu ja selle ümbrus, kasvatab ja aretab Pärna pere Haljala vallas limusiini tõugu veiseid. Suvel söövad loomad mereäärsele roostikualale rajatud karjamaadel, samuti Vihasoo ja Kasispea küla ümbruse poollooduslikel aladel, puhastades kunagisi heinamaid võsast ja pilliroost.
„Hooldame Lahemaal üle 200 hektari pärandniite põhiliselt läbi oma loomade karjatamise, aga vajadusel ka niidame ja tegeleme võsa eemaldamisega,“ tõi perenaine Diana Pärna esile.
Peremees Arno Pärna lisas, et kokku majandavad nad enam kui 500 hektaril. Pereettevõte OÜ Lahe Maamees kasutab 87 ha põldu koos niitudega, 60 hektaril kasvatatakse teravilja, umbes 200 ha on pärandkooslused, mida hooldatakse loomi karjatades, ülejäänud maadelt toodetakse veistele sööta.
Veel eelmisel aastal oli neil sada ammlehma, nüüdseks on neid 77. Koos noorkarja ja kahe sugupulliga peetakse praegu 185 lihaveist.
„Eelmisel aastal oli meil niivõrd raske rohusööda varumise aasta, et me sügiseks ikkagi vähendasime karja,“ rääkis Diana Pärna ja tõdes, et nad olid valiku ees: kas toidavad oma lihaveiseid kehvemini, aga neid on rohkem; või valivad selle tee, et sööt on natuke parem, aga loomi vähem.
„Otsustasime, et need loomad, kes meil on, saavad hästi toidetud, on ilusad ja puhtad.“
Pere majandab mahedalt
Pealinnast pärit Diana Pärna tutvus oma tulevase abikaasaga EPA päevil agronoomiat tudeerides ja nii ta Lääne-Virumaale Võhma külla Arno Pärna kodukanti elama tuligi. Kui Arno sai tagasi Nõugaste talu maad, edendasid nad algul ka väiketalupidamist, pidades lehmi ja nuumpulle, hiljem kasvatasid austerservikuid. 2011. aastal osteti Diana eestvedamisel esimesed lihaveised ja seda sammu pole siiani kahetsetud.
„Oleme põhimõtte pärast mahedad, majandame oma loomadega nii palju kui võimalik loodusega kooskõlas, sest Lahemaal teisiti ei saakski,“ selgitas Diana. Ta kinnitas, et loomade heaolu on neile väga oluline.
„Meil on õnnelikud lehmad, kes veedavad enamiku ajast karjamaadel. Talvel on lehmad laudas, nad ka poegivad seal ja saavad alati vajalikku abi,“ lisas perenaine.
Veiste jaoks on Arno Pärna renoveerinud ja kaasajastanud juba kaks lauta: Turbuneeme lauda Kuusalu vallas Harjumaal ja Võhma lauda Haljala vallas Lääne-Virumaal. Mõlemas kohas on loomadel silma peal hoidmiseks kaameravalve, mis on eriti oluline poegimishooajal.
„Kui meie loomad on õnnelikud, siis on pererahvas ka õnnelik,“ märkis Diana Pärna.
Arno Pärna, kes vastutab peamiselt loomade sööda eest, rõhutas, et mingeid kemikaale nad loomakasvatuses ei kasuta. Perenaise vastutusalaks on aga loomade karjatamine, tõuaretus, PRIAga suhtlemine ja dokumentatsioon.
Peremees viitas, et needsamad pärandniidud, mida lihaveised hooldavad, on ka Euroopa uute suundade mõistes väga suur väärtus.
„Läbi pärandniitude taastamise väärtustame ka oma esiisade tööd ja kultuuri,“ tõi ta esile. Paljudel karjamaadel ongi piiriks kunagi laotud ajaloolised kiviaiad.
Tihe koostöö teadlastega
Karjas on enamik loomi puhatõulised limusiinid. Esimesed neist osteti Saaremaalt ja Ida-Virumaalt, hiljem toodi mullikaid ka Taanist, tõupullid on toodud kas Taanist või Saksamaalt. Nüüd kuulub Diana ja Arno Pärna kari nende väheste hulka, kes tegelevad oma karja genoomi uurimisega.
„Püüame oma karja kogu aeg parandada, seetõttu uurime oma loomade genoomi, saadame koematerjali Prantsusmaale analüüsimiseks,“ selgitas Diana Pärna. Vastavalt genoomiuuringute tulemustele saavad nad teha tõuaretuslikke otsuseid.
OÜ Lahe Maamees kaasati genoomiuuringutesse Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu (ETKÜ) kaudu. Teadlastega koostöös uuritakse veistel kaheksat põhiomadust, lisaks nudisust, udara ehitust ja pärilike haiguste kandvust. Kõik selleks, et karja omadused, lihakus ja piimakus üha paraneks.
Tõuloomad müüakse läbi ETKÜ ja Eesti Lihaveisekasvatajate Ühistu nii Eestisse kui ka Usbekistani, Lätti, Türki, aga ka mujale riikidesse.
Väärt kodumaine maheveise liha meie toidulauale naljalt ei jõua, enamik eksporditakse välismaale. Sest kombinaadid ei taha maheliha eest kõrgemat hinda maksta ja kodumaine tarbija pole veel eriti harjunud kvaliteetset, aga kallimat liha sööma.
„Kasvatame mahedat liha, kuid seda väärtustatakse väga vähe,“ tõdes Arno Pärna. Viidates, et nii lähevadki vääristükid kõrgema ostujõuga riikidesse ja subproduktid jäävad Baltimaadesse.
Muret teeb seegi, et kahjuks kodumaine lihaveisekasvatus viimasel ajal pigem kahaneb – raskuste tõttu on osa loomi viidud kombinaati ja osa kasvatajaid lõpetab tegevuse.
„Kui vanemad kasvatajad lõpetavad, siis noori kahjuks loomad ei tõmba,“ möönis Diana Pärna, kes oli kevadeni ka Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi juhatuse liige ning on seltsi limusiinikasvatajate klubi üks eestvedajaid. Tema hinnangul on viimasel ajal juurde tulnud ka liiga palju uusi regulatsioone ja piiranguid, mis pärsivad ettevõtlike inimeste tahtmist maal majandada ja loomi pidada.
„Eriti on kasvanud bürokraatia mahemajanduses, see on suur probleem,“ hoiatas talunik, et kui probleemid kuhjuvad, jääb maal toidutootjaid üha vähemaks.
