Head (Linnu)teed, hea Arvo Valton!

Arvo Valton (14.12.1935 – 26.07.2024). Kirjanikku meenutavad nooremad kaasteelised.

Arvo Valton oli üks esimesi kirjanikke, kes mu jaoks inimese kuju sai. Kiiksuga, veidrad, põnevad lood, mis kooli ajal loetud, said järsku külge näo ja keha: imelik oli kogunisti toona hilisteismelisena Moskvas konnata, mil klassik muretult me kotihunniku otsas istus ja valvas, nagu polekski paremat teha, kui nolkide ja neidiste pagasihoidja ja teejuht olla. Muhe vennike, mul oli (on tänini) tunne, et ta veidike naerab kogu selle maailma ja siplemise üle. See huumoriga hoiak, iroonia, sarkasmgi, harjumus justkui kortsus kulmu alt lõbusasti torgata… Toredasti torisedes…

Sõitsime tollal Komimaale, ja smugriasju võttis Valton täie tõsidusega. Aastaid oligi ta see ühenduskoht, sillapää, vahendaja: tänu temale sai vähemasti vilksamisi vaadata tosse tõusva, taastärkava kirjanduse maailma, Eesti ja Soome ja smugrikirjanike suure pääliku Valtoni tõukamisel etnofutu liikumine lokkas väikeste rahvaste sääs ja säälsed luuletajad said nina otsapidi meie maailma, ilma Valtonita poleks neid suuri raamatusarju (kümneid kogumikke ja üksikraamatuid), polnuks suuri ühendavaid sündmusi sellisel kujul… Tõsi, tänane Venemaa on ukse kinni löönud, smugripoisid sõtta surema saatnud, ja keerulisema loomuga, Valtoni enese vaimus isepäised kirjanikud kogunisti vaiki sundinud. Võib juhtuda, et see Valtoni vahikorra ajal toimunu jääbki uusaegse smugrikirjanduse kuldajaks…