Ajakirjanikul on tihtipeale nii, et saad ühe veeru ja pead selle täis kirjutama. Kui on piisavalt palju aastaid seda tööd tehtud, siis paratamatult tekib aeg-ajalt tunne, et maailmas on juba liiga palju sõnu ja enamik neist võiks rahumeeles kirjutamata või ütlemata olla.