Tiina Laanem: enamik eestlasi proovib „saada selle päevakese kuidagi õhtusse“

Suvises Eestis ringi sõites märkad, et hullud ideed ja tegutsemistahe pole eestlasi siiski maha jätnud. Kuigi samal ajal kostab kõva hala, et majandus käib alla ja hinnad võtavad hinge kinni. Kardetakse isegi, et sügise saabudes ei tõsta enam keegi vabal ajal jalga kodust välja, sest kõik on nii pööraselt kallis.

Õnneks ei lase nii mõnedki end sellest hädakisast heidutada. Nad ärkavad hommikul üles ja julgevad mõelda pöörasemaid mõtteid kui lihtsalt, et „saaks selle päevakese kuidagi õhtusse“.

Kuidas muidu kõik need suurtest keskustest kaugemal püsti pandud ägedad projektid teostuksid? Ikka hädakisa suhtes kurtide kõrvade toel. Kui end halal heidutada lasta, ei julgeks hommikul peadki teki alt välja pista. Rääkimata sellest, et püstitaks Eesti kaugesse nurka midagi keskmisest uljamat. Nagu Jalmar Vabarna tegi Treskis. Seal Vene piiri lähistel kõrgub ju arhitektuuri aastapreemia nominentide sekka nimetatud ägeda disainiga lava. Lisaks ööbimisvõimalused ja õdus väliala. Sinna jõudes tajud, et loojad pole teinud allahindlusi ega mõelnud stiilis „ah teeks natuke midagi“. No ei! Kui juba miskit luua, siis ikka maamärk!