„Üha enam metsi võetakse kaitse alla ja majandamine nendes lõpeb, inimkonna vajadus puidu järele aga vaid kasvab,“ ütleb metsateadlane Reimo Lutter.
„Istandikud on üks võimalus vähendada raiesurvet looduslikele metsadele, saades samal ajal puitu,“ lisab ta. Ka riiklik metsapoliitika on võtnud suuna istandike seadustamisele.
METSALEHT
Hariliku ja ameerika haava ristandit hübriidhaaba peetakse Põhjamaades tema kiire kasvu tõttu sobilikuks liigiks puuistandike rajamisel. Hübriidhaavikuid majandatakse tavaliselt kas viie- või 25aastase raieringiga.
Esimesel juhul on eesmärk kasvatada puitu bioenergiaks. Hübriidhaaviku lageraie järgselt hakkab raiutud puude juurestikest kasvama tihe haavanoorendik, mida võib bioenergia tootmiseks uuesti raiuda juba viie aasta pärast.
Teise variandina võib hübriidhaavikut kujundada hooldusraietega nii, et seda kasvatada pikema raieringiga ning tulemusena saab jämedamat tarbepuitu.
Uuendused ja uuringud käsikäes
Puidu kõrval tuleb istandikes tähelepanu pöörata ka ökosüsteemi toimimisele. Lutteri sõnul on aga meie senised teadmised hübriidhaavikute süsiniku ja toitainete küsimustes napid.
Noores hübriidhaavikus väheneb lühiajaliselt mullasüsiniku hulk, kuid selle kompenseerivad jõudsalt kasvavad puud.
Eesti Maaülikooli metsanduse nooremprofessori Lutteri juhitav töörühm, kuhu kuulus teadlasi ka Tartu Ülikoolist ja Rootsi Põllumajandusülikoolist, leidis, et noored hübriidhaavikud on süsinikku siduvad ökosüsteemid varakult pärast lageraiet.
Tartumaal paiknev hübriidhaavik, kus uuring läbi viidi, rajati istutamise teel sajandivahetuse paiku endisele põllumaale ning raiuti 14 aasta pärast lagedaks. Sarnaselt hariliku haavaga hakkab ka hübriidhaaviku raie järgselt mulda jäänud puude juurestikel olevatest pungadest kasvama suurel hulgal noori haabasid. Kuna noored puukesed kasutavad kasvuks juba olemasolevat juurestikku, on maapealse osa kasv intensiivne.
Istandiku süsinikusidumine
Pärast teist kasvuaastat rajasid uurijad puistusse katseala, et uurida, kuidas erinevad hooldusviisid haavikule mõjuvad. Ühel juhul jäeti pärast harvendamist, võrreldes algtihedusega, kasvama ligi kolmandik puudest, teisel juhul vaid umbes kümme protsenti. Võrdlusandmete kogumiseks jäeti osa alast puutumata ehk kontrollalaks.
Noores hübriidhaavikus väheneb lühiajaliselt mullasüsiniku hulk, kuid selle kompenseerivad jõudsalt kasvavad puud.
Viis aastat pärast eelmise põlvkonna hübriidhaaviku lageraiet oli mullasüsiniku hulk noores haavikus langenud. Seejuures oli kaotsiläinud süsiniku kogus sarnane kõikides katsevariantides – keskmise tugevusega harvenduse alal, väga tugeva harvendusega alal ning raiumata kontrollalal.
Viie esimese aastaga olid haavad kõikides katsevariantides kasvanud ligi viie meetri kõrguseks. Ka puidu hulk oli noores haavikus märkimisväärne. Harvendamata tükil oli puude tüvede ja okste kuivmass ligi 30 tonni hektari kohta. Tugeva harvenduse alal oli sama näitaja kümne tonni ringis.
Samal ajal oli küllalt suuri erinevusi puude biomassi juurdekasvus ning vastavalt sellele ka ökosüsteemi süsiniku tagavaras – on ju umbes pool kuivast puidust süsinik. Oodatult oli see suurim harvendamata alal ning madalaim tugevaimalt harvendatud alal.
Väga tugeva harvenduse läbinud alal oli aga mullast lahkuva ja puudesse koguneva süsiniku kogus sarnane ning seega ökosüsteemi süsinikuvaru jäi stabiilseks.
Olulised on ka toitained
Lühikese raieringiga majandatavate hübriidhaava istandike jätkusuutlikkuse seisukohast peab silmas pidama ka raiutavate puudega äraviidavate toitainete kogust. Noore puuistandiku ökosüsteemis paikneb vaid väike osa toitainetest puudes, lõviosa nendest sisaldub mullas.
Võrreldes lageraie hetkega, oli viie aasta jooksul orgaanilise süsiniku, lämmastiku ja mõningate teiste toitainete sisaldus mullas usaldusväärselt langenud. Samas osa toitainete sisaldus mullas oli ka tõusnud. Seejuures ei olnud vahet, kas või kui tugevalt oli ala harvendatud.
Lutter ja tema kaastöötajad arvutasid, et raiudes hübriidhaava võsa viieaastaselt, moodustaks puudega ära viidava lämmastiku, fosfori ja kaaliumi kogus 5–18 protsenti kogu ökosüsteemi vastavatest tagavaradest. Autorid toovad siin eraldi välja kaaliumi, mille hulk ökosüsteemis väheneks raie korral enim, kuid seda aitaks kompenseerida istandiku puutuhaga väetamine.
Toitainete eemaldamist saab vähendada, raiudes puid siis, kui need on lehed langetanud, sest just lehtedes on toitainete sisaldus puu muude osadega võrreldes kõrgeim.
Uuring ilmus ajakirjas BioEnergy Research. Selle tegemist toetasid Eesti Teadusagentuuri grandid PRG1007 ja PSG730.
