Sel aastal ei saa küll keegi kurta, et seeni vähe oleks. Parasjagu sooja ja vihma tõid korraga välja paljud seeneliigid, kes muidu riburadapidi aja jooksul ilmuvad. Kuuse- ja männiriisikaid sai samal ajal korjama hakata ning kivipuravikud ja võiriisikad võisid vabalt sattuda ühte korvi.
Nagu kandev osa muustki elust, nii toimuvad ka seenehuviliste kõige kirglikumad vaidlused ja draamad sotsiaalmeedias. Kõik algab sellest, et keegi postitab kusagil pärast jaanipäeva pildi noorest kukeseenest ning küsib, mis seen see küll võiks olla.
METSALEHT | Juhtkiri
Vanad olijad haaravad kätega peast ja õhkavad – no kas tõesti leidub neid, kes ei tunne kukekaid? Ja miks ei võiks inimene enne postitamist kasvõi korraks guugeldada?
Kuid esimene pääsuke ei jää ainsaks. Nii kui esimene kukeseenepostitus algoritmide poolt veidi allapoole saadetud on, tuleb järgmine samasugune. Ning kõik kordub.
Edasi järgnevad iga-aastased kohustuslikud vaidlused selle üle, kas seeni peaks maast välja tõmbama või noaga lõikama. Kuigi mükoloogid on juba aastaid selgitanud, et seenest suurem osa asub niidistikuna kasvupinnases ning neil on täiesti ükskõik, kuidas te viljakehi korjate, leidub endiselt kirglikke loodusesõpru, kes on veendunud, et ilma noata seenekorjamine on oma looduskahjult võrdne ninasarvikute küttimisega või põlevkivist elektri tootmisega.
Olgugi et sootuks parem argument korilasvandaalidele oleks selgitus, et endal on lihtsam seeni puhastada, kui mulda metsast kaasa ei too ning lõikepinnalt on ka ussiaugud märksa paremini näha.
Kõik algab sellest, et keegi postitab kusagil pärast jaanipäeva pildi noorest kukeseenest ning küsib, mis seen see küll võiks olla.
Umbes kuu aja pärast korduvad täpselt samad vaidlused, mis esialgu toimusid kukeseente ümber, männiriisikatega. Kümned inimesed panevad üles nende väga selgelt ära tuntavate seente pilte ning neist veidi informeeritumad seenesõbrad ei jõua postitajaid ära hurjutada, kuidas nad ometi nii lihtsat asja võivad küsida.
Kui hakkab tulema riisikaid ja pilvikuid, algavad lõputud vaidlused kupatamise üle. Leidub kontingenti, kes iga seenepildi peale hõiskavad: „Otse pannile!“ Umbes pooled neist mõtlevad seda tõsiselt, ülejäänud irooniaga.
Alati leidub ka vastandleer, kes peab vajalikuks ka kõige hõrgumad värskelt söödavad seened, nagu kuuseriisikad või soopilvikud, korralikult läbi keeta, ikka vähemalt pool tundi korraga ning soovitatavalt mitu korda.
Ja muidugi leidub alati murelikke kodanikke, kes iga seenepostituse all õhkavad: „Kas kusagil on veel üldse metsa alles?“ Tõesti huvitav. Ei tea, kustkohast siis kõik need seened, mille üle me sotsiaalmeedias vaidleme, tulevad?
