Tauno Vahter: mäletate ajaleheautomaate või sõiduplaani masinat? Mehaanika on inimesi alati paelunud

Mulle on alati meeldinud jälgida hetki, kui mingi teema ühendab inimesi, kes muidu üksteist ei tunne või on väga erineva taustaga. Igavamad sellised üritused on igasugused massisündmused, näiteks kontserdid või spordiüritused, mis inimesed korraks kokku toovad, panevad midagi koos tundma ja ebaeestlaslikult võib-olla võõra inimesega isegi paari sõna spontaanselt vahetama.

Nõukogudeaegsed inimesed mäletavad kindlasti samasugust veidrat meeleolu, mis tekkis pikkades järjekordades seistes – neis oli küll midagi sarnast praegu järjekorras seismisega, aga lisaks oli mingit spetsiifilist tüdimust ja viha.

Oma alamnähtused selle juures tekivad näiteks taarapunktis, ummikus istuvas trollis, matustel ja peldikujärjekorras, mis kõik on mõnes mõttes üllatavalt sarnased kogemused. Üks väga kummaline ja kokku toov nähtus on ka tehnika, mis inimesi nii vihas, jõuetuses kui ka siiras entusiasmis vahel ühendab.