Tiina Laanem: tänapäeva noored enam helistada ei julge

Tahtsin läinud nädalal üht fotograafi tabada. Küsisin endast poole noorema kolleegi käest kontakti. Sain ainult meiliaadressi. Uurisin, et kas telefoninumbrit pole. Kiiret asja näis lihtsam suuliselt selgitada. Töökaaslane haaras endal dramaatiliselt rinnust ja pahvatas: „Issand, me pole nii isiklikuks läinud!“ Noogutasin, kuigi too piltnik on meiega juba rohkem kui aasta koostööd teinud. Aga selgus, et keegi ei ole seni talle helistanud. Liiga isiklik sfäär!

Sama asi kordus kodus, kui soovitasin pojale, et ta helistaks klassivendadele. Mingi kooliasja osas valitses segadus ja veebikeskkondadest polnud abi. Võta siis telefon ja küsi! Mu teismeline poeg vaatas mind õudusest pärani silmadega ja hüüdis: „Ei! Hulluks läksid või? Ma ei hakka helistama!“ Keegi ei helista kellelegi mingi tavalise asja pärast. Keegi ei võtaks vastugi, selgitas poeg, ja tal on õigus, ei võta tõesti!

Kui nüüd aus olla, seisab mu enda telefon juba aastaid hääletul režiimil. Viskan vahel pilgu peale, ja kui juhtub see ime, et keegi helistas, käib alustuseks imelik jõnks seest läbi. Tundmatu number mõjub eriti alarmeerivalt, nagu oleks keegi kosmosest kõne võtnud. Pere, sõbrad ja tuttavad saadavad oma soove ja mõtteid enamasti läbi teiste suhtluskanalite. Kui keegi helistab, peab asi olema pakiline. Midagi, mis vajab tõesti kiiret reageerimist.