Kirikute rüüstamine toob meelde pronksiöö

Pool tuhat aastat tagasi, 14. septembril 1524 purustasid mitusada sõjakalt meelestatud linlast Tallinna Katariina, Pühavaimu ja Oleviste kirikus pilte, lõhkusid altareid ja pühakute kujusid, murdsid lahti rahakirstud, võtsid kaasa hinnalised kirikuriistad. Mis võis viia tegudeni, millel lähiminevikust leidub paralleele pronksiööga?

Miks hävitati kunstivara, mis oli tallinlaste endi annetustena sajandite jooksul kirikutesse kogunenud? Ja süüdlased, muide, jäid karmi karistuseta – täpselt nagu pronksiöölgi –, kuigi kirikurööv oli toona üliraske kuritegu.

Varasemas ajalookirjanduses on pildirüüstet nähtud reformatsioonisündmuste kõrgpunktina Liivimaal, tänapäeval lihtsalt reformatsiooni ühe episoodina, mida ei ole põhjust üle tähtsustada. Muidugi, nõukogudeaegne ajalookäsitlus hindas mässe ja hävitustööd: seal leidus klassivõitluse tunnuseid, kus allasurutud klassid valasid välja oma õigustatud viha.