Triinu Soikmets: Serbia paneb tänavusel Veneetsia kunstibiennaalil jalaga näkku ja üle võlli

Veneetsia biennaali peab iga kunstispetsialist oma silmaga ära nägema, muidu pole teda olemas. Kuidas sa muidu kirud ja kiidad, kaasa räägid ja ennast tähtsaks teed – ega ometi mitte teiste muljete ja mõtete põhjal! Ära näha ja pealt kuulda oli Itaalia ajaloolises kaupmeeste mekas suvelõpulämbuses aga muudki.

„2000 eurot ja jutul lõpp… See mäng käib minu reeglite järgi…“ Suuremat pilti adumata ei aimakski, mida Marco Polo lennujaama sadama välikohvikus telefonivestlust pidaval vihasel vennikesel kaalukausile panna on, sest ühtegi taiest tal igatahes kaenlas ei ripu. Ega seda biennaalikunsti keegi osta, müüa või varastada vast ei tahakski, sest globaalsel turul pole rahvuspaviljonidega suurt midagi pihta hakata. Kõigi maade proletaarlaste maksuraha eest finantseeritav nišikas, leiaks mõni. Telekast ei näe, vähemalt prime-time’i ajal mitte, ja isegi kui näeks, siis näod ei ütleks midagi.

„Telefoniga filmisin ka,“ jätkab Veneetsia kaupmees, kelle verejanu ei jää alla juut Shylocki omale. Kaks kobakat objektiivi tema kohvilaual reedavad päevapiltniku tehingu tegeliku sisu – alanud on Veneetsia filmifestival, mille esilinastustele pole oodata mingeid kunstispetsialiste, vaid ikka tõelisi staare. Üks on juba saabunud, teavad veetrammijuhid rääkida. Teine alles maandub, lisavad nad. Jne. Neid need paparatsod noolivadki, võideldes omavahel positsiooni, tasu ja esimese klõpsu õiguse eest kasvõi konkurentsi hõrendamise hinnaga: „Sellel siin ei ole ametlikku luba! Visake ta välja!“