Hindrek Riikoja: elu ENSVs. Kas meenub midagi head?

Iga kord, kui ma Tallinnas Endla ja Suur-Ameerika ristmikul praegusest Kreutzwaldi hotellist mööda sõidan, tuleb mulle meelde kaheksakümnendate teine pool. Maja all oli kauplus ja ma olen lapsena selle aknal lugematuid tunde veetnud. Et kui tuleb viinereid, siis neid ikka saaks.

Paljud kas enam ei mäleta või üldse ei mäleta seda aega, kui viiner oli üks paljudest defitsiitsetest kaupadest. Poes juhuslikult neile peale sattuda oli võimatu, pidi kauba saabumise aega teadma või aimama ning siis ka said neid osta vaid jaopärast. Seal aknal istusin ma sellepärast, et vanaema võttis mind kaasa – et siis saaks osta kahe inimese jao. Enam ei mäleta, kas inimese kohta müüdi pool kilo või terve kilo.

Pood tegutses seal kaheksakümnendate lõpuni. Siis tehti sellest esmalt Mihkli hotell, nüüd siis Kreutzwaldi. Aga mina mäletan ikka seda poodi.