Paberiteta seeneprofessor, kes kolis oma lemmikseente juurde elama

End seenepildistajaks nimetaval Vello Liivil pole ühtegi mükoloogiaalast teaduskraadi. Nendest ta ei hooli ka. Ometi võtavad professorid Liivi kui üht omasuguste seast.

Vello Liivi seenerajad algavad Viidu külas kohe tema maja kõrvalt. Mitte kaugel Raunamäest, kus Saaremaa kõrgeim punkt – koguni 54 meetrit.

Nii kui Vello metsarajale astub, hakkab ta pea käima nagu jäljekoera nina – paremale-vasakule-paremale-vasakule. Sammgi läheb pehmel rajal nagu kröömikese kiiremaks. Silmad justkui õgivad metsaalust. Vello peatub ja kummardub. Võtab maast ühe valge seene ja pobiseb omaette ladinakeelse nime. Eestikeelsete nimedega ta väga sina peal ei ole.