SUUR GALERII | Muljetest tulvil Maalehe reisilised jõudsid Balkanilt tagasi
Maalehe reis viis huvilised seekord Põhja-Makedooniasse ning põikas ka Albaaniasse ja Kosovosse. Bussitäis huvilisi sai rohkem kui nädala uudistada keerulise ajalooga Balkani riikide kirevaid pealinnu ja imetleda maalilist loodust, aga ka kirikuid, kloostreid ja mošeesid.
Balkani maade ajalugu on vaieldamatult täis traagikat, sest väikesed riigid on olnud suurte naabrite vallutada.
Kristlaste ja moslemite, makedoonlaste ja bulgaarlaste ning albaanlaste ja serblaste verised hõõrumised annavad rahva mälus ja tegudes igal sammul tunda. Ka giidi jutustatud lugudes.
Põllumees kasvatab tubakat
Tubakat kasvatava Makedoonia talumehe külastamine oli kindlasti asi, mida tavalisel turismireisil naljalt ei juhtu. Ent mis Maalehe reis see olnuks, kui me päris kohalikku maaelu poleks nuusutanud.
Makedoonias on tubakakasvatus levinud, sest pooled inimesed panevad suitsu ette. Talumees Stefani perele annab see lauale leiva. Mees kasvatab taimi 20 hektaril. Lehti korjatakse neilt kolm-neli korda aastas. See töö on raske. Tõsine ettevõtmine on ka lehtede kuivatamine.
Kreeka piiri lähedal elav Stefan teenib tubakakasvatusest 60 000 eurot aastas. Umbes 500eurose keskmise kuupalgaga riigis tundub see üüratu summa. Aga talumees ütleb, et pärast maksude ja 30 töölisele palga tasumist annab see talle vaid võimaluse ära elada.
Makedoonlastele merd asendava järve kallastel ning UNESCO kultuuripärandi nimekirja arvatud ajaloolise usu- ja kultuurilinna Ohridi ümbruses jätkus meil uudistamist mitmeks päevaks. Kuna ilm pakkus ohtralt suvesooja, saime osa enam kui 300 meetri sügavuse kristallselge veega järve rannamõnudest.
Samal ajal linna külastanud Ungari peaministri Viktor Orbáni turvameetmed panid Maalehe reisi programmi veidi ringi tegema, kuid ei enamat. Küll meenutasid teesulge korraldavate politseinike üleküllus ja aeg-ajalt tiirutavad sõjaväekopterid siinkirjutajale 2012. aastal Sotšis kogetud Venemaa presidendi Vladimir Putini linnas viibimist.
Kolleegi Rein Sikk uuris netiavarustest välja, et Hiinas käies laenas Orbán miljardi ja nüüd sõlmis Ohridis Makedoonia presidendi Gordana Siljanovska-Davkovaga lepingu, millega poole sellest summast edasi laenab.
Tänavakoerte paradiis
Makedoonia linnade käidavamatel tänavatel lebavad liikumatult kui kirjamargid sajad koerad, kes kargavad jalule, kui mõnelt möödakäijalt on palukest oodata. Makedoonia üks eripärasid on kodutute koerte rohkus ja viis, kuidas riik nende eest hoolitseb.
Tänavakoeri on riik vaktsineerinud, steriliseerinud ja märgistatult vabadusse lasknud. Koertele poetavad palukesi turistid, toidujääke nii söögikohad kui ka kohalikud elanikud. Penid lasevad end vorstijupi eest lahkelt paitada ja lõua alt sügada. See kõik tagab leplikele koertele Balkani sooja päikese all muretu elu.
Üks kaabuga härra seletas Bitola linnas, et nende koerte varjupaika mahub korraga 100 looma, kuid tänavatel on neid mitu korda rohkem, ehk viissadagi. „Koerad teavad juba mind ja võtavad sappa, kui poodi lähen, et neile midagi ostaksin,“ rääkis ta, kui pontude eskordi saatel minema jalutas.
Tänavakoerte muretut elu kasutatavat ka ära: mõnigi peremees lükkavat oma lemmiku värava taha, et ta riigi kostile sokutada.
Need erilised reisid
Et paljud reisilised olid Maalehega varemgi maailma avastamas käinud – staažikaim tegi seda juba 14. korda –, tuli jutuks, mille poolest on Maalehe reisid erilised.
„Olen palju reisinud, aga noh, kasvõi Maalehe piknik, kust mujalt sellest osa saaks?“ kõlas üks üksmeelsetest vastustest.
Muide, kiidetud pikniku pidasime seekord Vevčani vabariigis, millest paljud pole kunagi kuulnud. See Albaania piiri lähedal keset moslemite asuala paiknev enam kui 3000 elanikuga kristlaste küla kuulutas end Jugoslaavia lagunedes kogukonna ja veerikaste allikate kaitseks korraks iseseisvaks ning müütab nüüd turistidele kolme euro eest riigikese suveniirpasse.
Albaania ja Kosovo võlude adumiseks peaks neis riikides viibima kauem kui päeva. Vaatamata sellele, et mõlema riigi põhirahvastik koosneb albaanlastest, neid ühte patta panna ei saa.
Need, kes juhtusid Prištinas Liburnia rahvusliku menüüga restorani, jäävad seda kanti kindlasti mäletama elu parima lambaprae järgi.
Ada tunnistab, et selle ajani polnud nad loteriiga midagi võitnud, ent kui märkasid postkasti potsatanud Maalehe üleskutset, otsustasid ennast kirja panna. Teadupoolest, kui loosis ei osale, siis pole ka mingit väljavaadet loosiõnne tänada.
„Oleme maainimesed ja Maaleht on meil käinud 1990. aastatest ehk nii kaua, kui mäletame,“ kiitsid talupidamisega tegelevad Ada ja Lembit väärt lugemisvarana. Varem on nende postkasti käinud ka muid lehti, kuid viimastel aastatel on Maaleht ainus, mis paberil uudised nendeni toob.
Lembitut huvitavad metsateemad: „Kui natuke kritiseerida, siis võiks rohkem olla sügavamaid põllumajandusteadmisi, aga ma saan aru, et suurem lugejaskond on potipõllumehed.“
Kuigi Maalehe reisil olid loosivõitjad esimest korda, on nad varem rännanud soojadel maadel, näiteks Türgis, Tenerifel, Küprosel, Tais ja Mehhikos.
„Me saame reisida siis, kui põllutööd läbi, alates 1. novembrist. Vahepeal jäi aastaid vahele, kui tegelesime hoolega laste kasvatamisega,“ rääkis Ada, kes peab Kõue perearstikeskuses pereõe ametit.
Lembit kasvatab vilja ja metsa ning peab lambaid.
„100 hektarit pole teab mis suur mets ja sadakond lammast on veel alles,“ pajatab ta malbelt. Tänavu on hulk tema karjast langenud huntide saagiks.
Lembit on käinud ka Ahvenamaal kalal. „Saaks Maalehe reisi ka kalale või jahile, oleks veel põnevam,“ ohkas Lembit.
Maalehe Makedoonia, Albaania ja Kosovo reisil kiitsid Nokkurid loodust ja mägesid ning Skopje kesklinna hiiglaslikke skulptuure. Negatiivse poole pealt märkisid nad maha loobitud prügi.
Adale ja Lembitule meeldis Maalehe reisiseltskond väga: see on hästi hea ja kokkuhoidev, keegi ei jää omaette.
