90 aastat tagasi saadeti Riigikogu koju. „Kelleltki ei kostnud protestihüüet“

2. oktoobril möödus 90 aastat vaikiva ajastu ühest märgilisest sündmusest – päevast, mil riigivanem Konstantin Päts peatas riigikogu tegevuse. Kas ajalugu võinuks siiski kulgeda ka teisiti?

1934. aasta 2. oktoobri hilisõhtul istus Toompeal parlamendisaali rõdul 33aastane Ilmar Raamot. Ta teadis ja tundis poliitikat ja poliitikuid, sest tema isa Jaan oli olnud Venemaa riigiduuma liige ning põllutöö- ja toitlusminister või toitlusminister Eesti Ajutise Valitsuse mitmes koosseisus. 1932. aastal Ühinenud Põllumeeste Erakonda astunud noorem Raamot oli tõusnud selle suure ja mõjuka agraarpartei peasekretäriks.

Tund enne keskööd teatas peaministri asetäitja ja siseminister Karl Einbund (1935. aastast Kaarel Eenpalu) riigikogule lühidalt: riigivanem Konstantin Päts kutsus erakorraliselt parlamendi kokku küsimusega, kas riigikogu tahab koostööd valitsusega. Sõnavõttude enamuse järgi otsustades ja vahelehüüdeid arvestades ei vii riigikogu meie riiki enam edasi ja seega nõuab riigivanem oma kirjaliku otsusega istungjärgu lõpetamist.