Anu Saagim: mulle on väga oluline, et kirikute uksed oleks valla, et igaüks saaks sinna alati sisse astuda ja mõelda
(36)Jaan Tammsalu saates „Vaimuelu“ on külaliseks Anu Saagim, kes tunnistab, et kui sai saatesse kutse, siis esialgu mõtles, et mis nüüd siis lahti on. „Mõtlesin, et mis ma nüüd siis teinud olen,“ naerab Saagim.
Esimene kokkupuude vaimulikuga oli Anu Saagimisel siis, kui ta beebina ristiti. „Aga lähem kokkupuude kiriku ja vaimulikega on jäänud mulle oluliseks lapsepõlvest peale. Mulle on väga oluline, et kirikute uksed oleks valla, et igaüks saaks sinna alati sisse astuda, istuda ja mõelda.“
Saagim tõdeb, et seda viimast teeb ta vahel isegi, eeskujuks lapsepõlves saadud kogemus kirikus käimisest koos kirevat elu elanud vanaema Valentinaga ning seetõttu on juhtunud mõndagi huvitavat.
„Ühel kevadel tulin mööda väikesest õigeusu kirikust Olümpia hotelli vastas (Kaasani kirik – toim.), kus juhtus väga tore asi,“ meenutab Saagim. „Olid lihavõtted, rahvas sagis, oli hästi helge meeleolu. Minu juurde tuli kellalööja ning kutsus kellatorni. Andis kellanöörid kätte ja... Eks lõin rütmist välja ja liiga kõvasti. Kellamees ütles vahepeal, et ära nii kõvasti ka tao, varsti tuleb tuletõrje kohale! Aga no kui äge tunne see oli! Mis võiks olla veel vägevamat? See tuleb mulle alati meelde, kui sealt mööda lähen, tuju läheb kohe heaks. Niisugused väikesed helged asjad tekitavad ülihea tunde!“
Jaan Tammsalu sõnul on selle kiriku kellamees väga professionaalne ning elektroonikat ei kasutata. „Kui lastakse keegi võõras ligi, siis pidi see olema midagi väga erilist,“ märgib Tammsalu. „Küllap ülestõusmispühade rõõm oli temas nii suur, et pani midagi sellist tegema.“
Jutt keerab tagasi vanaema juurde, kelle elus oli raskemaid perioode, mis panid noore Anu endale kinnitama, et tema jooma kunagi ei hakka ning ka mõtlema, miks inimeste elud üldse nii lähevad nagu lähevad.
„Aga sind on klaasiga siiski nähtud,“ märgib Jaan Tammsalu.
„Praegugi on klaas ees,“ naerab Anu Saagim. „Küll veeklaas ja mitte veiniklaas.“
Noorus jäi siiski karskeks, veinijoomine tuli ellu hiljem ning see on pannud mõtlema, kuidas siis see ikka nii on, et ilma alkoholita ühiskonnas nagu ei saagi. „Kuigi kirikus juuakse ka veini,“ torkab ta vaimulikku.
„Kuidas sinu sai bravuuritar,“ uurib Jaan Tammsalu ning selgub, et sellest on Anul rääkida pikem lugu, mis sobiks suisa kooliõpikuks neile, kes mingil põhjusel ootamatult ajakirjanduse huvi alla satuvad.
