Päris naljakas, missuguste „õudustega“ ähvardati: hiired, pori, ahiküte, rebased ja pikad ööd. Pool elu maal elanuna ja nüüd Pelgulinnas maha potsatanuna võin kinnitada, et nendes küsimustes on asjalood täpselt samamoodi.

Hebo Rahman

Ja naabrid, need pidavat maal ikka hirmsad olema. Nagu on kortermajas, leidub maalgi nii tohutu kiuslikke kui ka väga armsaid inimesi. Ja kõiki neid vahepealseid. Hirmutati ka naabritest sõltumisega, seda ma üldse ei mõista: üksteisest sõltuda on üsna mõistlik ja säästlik, nii maal kui ka linnas.

Kujutlus, et maal „saab hakkama“ vaid kergelt peast soe musklimees, kes toitub ainult toorest hirvemaksast, on ehk tõsi kusagil keset Alaskat.

Mu lemmikkommentaar oli aga, et maal tuleb päevad läbi katust parandada ja puid vedada (sic!) ning sinu, nõrgukese, antidepressante ei tulegi meelde võtta. Ausõna, maal oleks antidepressantidest nii mõnelgi kasu, aga üldiselt ei ole maaelu midagi teistsugust kui linnaelu. Mõni asi võtab rohkem aega või on kaugemal, aga see ongi kõik.

Kujutlus, et maal „saab hakkama“ vaid kergelt peast soe musklimees, kes toitub ainult toorest hirvemaksast, on ehk tõsi kusagil keset Alaskat. Kui sa just tõesti Emajõe Suursohu või mõnele väikesaarele ei koli, on Eestis ikka väga raske leida kohta, kus on mingeid erilisi ellujäämisoskusi vaja.

See trauma tundub olevat mingist hoopis teisest ajastust, võib-olla loetud Tammsaare raamatutest, ehk ka enda nahal kogetud ajast, mil vanemad pausideta põllutöö tegemist nõudsid ja joodikud külavahel lapsi tüütasid. Nüüdseks on joodikud kolinud Sõle Maxima taha ja tööeetika ka inimsõbralikumaks muutunud. Pole seda kolli ollagi, andke inimesele ja maale võimalus!