ARVUSTUS | Kas Jeesuse vee peal kõndimine on ilus metafoor?

Jaak Alliku 26. lavastus – „Kõndida vee peal“ Kuressaare teatris – kinnitas mu varasemat mõtet, et arvamusi kirjutav Allik on terav ja eriarvamustega, aga lavastav Allik laseb enamasti etendusel rahulikult kulgeda väga midagi rõhutamata ja esile toomata, usaldades autorit, näitlejaid ja publikut.

Nüüd kirjutades mõtlen näitlejate mu jaoks pühalikule ja vaoshoitud mängulaadile. Näidend võimaldaks sosinaid ja karjeid. Need on näitlejate mängus olemas loomulikult, aga kõik on pisut hillitsetud. Ja siin tuleb mängu selle etenduse kunstnik Estookin, kes teeb Kuressaare teatrist kiriku. Loob õhkkonna, kus karjuda pole kohane. Loob kunstiteose, teeb valgusega vett, nagu Kristus tegi veest veini.

Lisaks sünnib kõik see, mis sünnib, pärast matusetalitust ja kogu tegevust vaatab altarimaalil pealt omamoodi elus Jeesus Kristus. Lavastaja Allik on, nagu ütlesin, delikaatne ja nii näitlejad kui ka publik tajuvad ruumi pühadust. Nad lähevad isegi niikaugele, et näidendi tekstist on välja visatud roppused. Mõte sellepärast tõesti kaduma ei lähe, aga mõttetihedus jõuab kohale.