Eesti teadlased aitavad suurprojektides põllupidajaid ja mesilasi

Eesti teadlased on olulist rolli mänginud kahes üleeuroopalises suurprojektis, mille tulemustel on suur roll meie toidujulgeolekus.

Euroopa põllumajandus sõltub suurel määral imporditud väetistest. Ukraina sõda aga süvendas seda probleemi ja tuli hakata otsima alternatiivseid lahendusi. Eesti teadlased koos 25 partneriga üle Euroopa käivitasid seitsme miljoni eurose projekti, et uurida kalajäätmetest tehtud väetusainete sobivust mineraalväetiste asendamiseks.

Eestis viis projekti läbi Maaelu Teadmuskeskuse (METK) uurimisrühm vanemteadur Liina Edesi juhtimisel. Tema jutust ilmneb, et eestlastel oli projektis oluline roll. Põldkatseid viidi läbi viies riigis: Norras, Prantsusmaal, Belgias, Hispaanias ja Eestis. Kuidas Eesti teadlased suuremate tegijatega ühte punti sattusid?

Edesi arvab, et Eesti teadlaste puhul hinnatakse väga nende täpsust ja ajakavast kinni pidamist. „Eestlastele saab kindel olla,“ arvab vanemteadur. Selle projekti puhul tuleb mainida ka meie teadlaste põhjalikkust.

Erinev sisend

Projekti alguses pidid kõigi osalenud riikide esindajad valima, milliseid kalatööstusest või vesiviljelusest pärit algmaterjale kasutatakse. Hispaanlaste valikus olid näiteks koorikloomade kestad, aga ka erinevad tuunikala konserveerimise jäägid. Palju kasutati forelli ja lõhe rookimise jääke ning siseelundeid. Norra soovis jälle analüüsida oma kalakasvatustes tekkivat kalamuda, aga uuriti ka vetikate sobivust. METK sai oma toorme M.V.Woolilt ja selleks olid lõhejäätmed. Eesti-poolne kalajäätmetest väetusaine tootja oli NutriLoop OÜ.

Pärast erineva tehnoloogia abil väetusainete tegemist toimus potikatse, mille käigus sooviti kindlaks teha, kuidas taimed on suutelised erinevatest väetusainetest lämmastikku omastama. Seejuures pandi kõiki väetusaineid potti nii, et lämmastikku oleks võrdsel tasemel. „See oli väljakutse, sest ained olid meil käes erinevalt – graanulite, pulbri või vedeliku kujul,“ selgitab Edesi. Potikatsete tulemusel valiti parimad variandid välja, et need põldkatsesse võtta. Lisaks sai iga riik põllul kasutada ka oma piirkonnast ühe väetusaine prototüüpi, mis parimate sekka ei jõudnud.

Eestlastel läks väga hästi

METK-i poolt osales projektis pidevalt viis inimest, kuid aeg-ajalt oli vaja ka abiväge. Põldkatse rajamine on töömahukas, lisaks tuli analüüsida, kuidas erinevad ained mõjutavad keskkonda ja kasvuhoonegaaside teket. Maaülikooli meeskond tuli appi näiteks lestade ja hooghännaliste uurimisel ning Tartu Ülikool kasvuhoonegaaside mõõtmisel. „Selliste projektide puhul peab koostööd tegema.“

Eestis toimusid katsed Jõgeval. Põldkatse puhul hämmastas eestlasi, et partnerid valisid välja brokoli, mida tuli avamaal kasvatama hakata. „See oli meie inimeste jaoks esmakordne. Ka meie köögiviljarühma inimesed ei olnud varem seda teinud. Taimekaitsevahendeid ei tohtinud kasutada ja kasvamise ajal olid taimedel võrgud peal,“ kirjeldab Liina Edesi.

Lõpptulemus oli see, et eestlased, belglased ja norralased said saagi, aga Hispaanias ning Prantsusmaal olid ilmaolud nii kehvad, et saak jäi saamata. Nad olid sunnitud katset sel aastal kordama.

Peamised mured: lõhn ja maitse

Enne väetusainete tootma hakkamist küsiti igas riigis tarbijatelt, mida nad kalaväetistelt ootavad ja millised on nende hirmud.

„Põhihirm oli, et tootel on kalamaitse juures. Ise mekkisime saadud brokolit ja õnneks kalamaitset ei olnud,“ saab Edesi öelda. Aga kuidas on lood ebameeldiva lõhnaga? Edesi sõnul oli neilgi kartus, et seal tekib probleeme. Väetusainete väljanägemine ei olnud mitmel puhul eriti ilus ja potikatsete ajal võis kohati lõhn teadlaste südame pahaks ajada, kuid põldkatsetesse jõudsid juba sellised variandid, millega probleeme ei olnud. „Tõsi, laotamisel oli meil kärbseparv ümber ja probleeme võib avamaal tekkida metsloomadega,“ tõdeb vanemteadur.

Seitsme miljoni eurose projekti puhul, mille raha tuli Euroopa fondist, oli Eesti teadlaste osa 486 375 eurot. Projekti võib pidada igati edukaks, sest kui algne idee oli välja selgitada, kas kalajäätmetest tehtud väetised annavad sarnase tulemuse mineraalväetistega, siis kaks preparaati seda selgelt ka tegid. Lisaks oli neil positiivne mõju mulla elustikule.

„Preparaate on vaja nüüd edasi arendada. Tean, et meie projektis kaasas olnud väetisetootjad jäid tulemustega rahule ja varsti võib juba midagi turule tulla. Hetkel käibki äriprojekti analüüsimise faas.“

Kasutatakse meie teadlaste tulemusi

Kusjuures orgaanilistel jäätmetel on ka oma tugev järelmõju, mida mineraalsetel on vähesel määral. See tähendab, et kui eestlased samale paigale sügisel talinisu külvasid, tuli kõigi nelja katses osalenud bioloogilise väetusaine puhul saak parem kui mineraalväetistega alalt. Ühe partneri – Genti ülikooli juures kontrolliti lisaks keemilisele koostisele ka nii algmaterjali kui ka lõppversiooni puhul raskmetallide sisaldust ning erinevaid patogeene, mis mulda sattuda ei tohi. Sel teel veenduti, et kalajäätmetest tehtud väetusained on turvalised.

Projekti käigus selgus ka, et kalajäätmeid tasub edasi uurida. Kui siin keskenduti väetisele, siis eraldi võiks uurida kalajäätmete sobivust biostimulantide tootmiseks. Häid omadusi märgati juba selle projekti käigus. See võiks huvitada näiteks mahetootjaid.

Ehkki projekti pikendati prantslaste ja hispaanlaste põldkatsete nurjumise tõttu poole aasta võrra, võib juba öelda, et projekt on olnud edukas. Käimas olevas olelusringi analüüsis kasutatakse just eestlaste kogutud tulemusi, sest METK-i teadlased kasutasid erinevaid mullaandureid, katsele paigutatud ilmajaama ja mõõtsid mulla kasvuhoonegaase ning määrasid mullaelustikku, mis andsid olulist lisainfot. Samal ajal, nagu öeldud, toimub ka ärilise poole analüüs.

„Me tahtsime omalt poolt võtta katsetest maksimumi. Ei olnud mõtet teha niisama mingit katset,“ toob vanemteadur välja. „Mina igal juhul soovitan küll tootjatel kalajäätmetest toodetud väetusaineid kasutada.“

Ka teise suure teadusprojektiga sooviti lahendada põllupidajate üht suurt muret, kus nad seisavad vastastikku mesilastega. Ühest küljest tuleb viimaseid säästa taimekaitsevahendite ohtliku mõju eest, kuid teisalt peab inimkond põldudelt süüa saama. Just seda olulist probleemi asusid Euroopa teadlased, eestlased nende seas, lahendama.

Mesilaste kaitsel astuti oluline samm edasi

Eesti Maaülikool, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda ja Eesti Kutseliste Mesinike Ühing osalesid suures üle-euroopalises projektis, selgitamaks erinevate mesilaseliikide tundlikkust pestitsiididele, arvestades lisaks toitumise ja patogeenide mõju. PoshBee nime kandnud Horizon2020 projekti käigus selgus nii mõndagi, kuid peamiselt saadi teada, et uuringuid tuleb jätkata. Nüüd osalevadki meie teadlased kahes jätkuprojektis.

Eesti Maaülikooli taimetervise õppetooli juht, professor Marika Mänd ja kaasprofessor Reet Karise on väga õnnelikud, et saavad teha koostööd erinevate ülikoolide teadlaste ning ekspertidega, et õppida paremini tundma mesilaste tervist ja seda, millised tegurid neid mõjutavad. Nad rõhutavad, et tähtsad on nii mesilased kui ka põllupidajad, kes meile toidu lauale toovad.

Projekti partnereid oli 14 Euroopa riigist. Erinevad uurimisasutused täitsid mitmeid ülesandeid nii reaalses looduskeskkonnas kui ka laboris. „Püüti paremini aru saada sellest, miks senised meetmed, mis põhinesid vaid meemesilaste töölisisendite testimisel, ei anna piisavalt infot ega kaitse tulemuslikkust,“ selgitab Marika Mänd.

Uuringu käigus vaadeldi, mismoodi põllukeskkonnas olevad mesilased (üks erakmesilase liik, üks kimalase liik ja meemesilane) eluga hakkama saavad. Kaheksas riigis rajati välikatse nii rapsipõldudel kui ka õunaaedades, kus jälgiti nimetatud mesilasperede arengut ja otsiti seoseid kasutatavate ning keskkonnas juba olevate taimekaitsevahendite hulgaga. Tuligi välja, et mesilasi ei mõjuta mitte ainult lähiajal põllule pritsitavad ained, vaid kõik, mis pikema aja jooksul keskkonda viidud on. Samas said paremini hakkama need mesilased, kelle asupaigas oli lisaks põldudele ka rohkem looduslähedast maastikku, st alternatiivseid toidutaimi ja vähem kogunenud kemikaale.

Pestitsiidide otsese mõju selgitamiseks viidi läbi ulatuslikud laboritööde seeriad, et selgitada, kuidas mõjutavad eri tüüpi kemikaalid ökoloogiliselt väga erinevaid mesilaseliike, lisaks emas-, isas- ja töölisisendeid. Uuriti tolmeldajate toitumist ja ühekordse ning pikaajalise mürgistuse mõju. Leiti väga suur liigisisene ja liikidevaheline tundlikkuse varieeruvus, mis sõltub vastava liigi evolutsioonilistest kohastumustest ning eluviisist.

Olulisim teadmine tõi jätkuprojektid

Eesti teadlased olid uuringusse saanud seetõttu, et nad olid teinud järjepidevat tööd selle nimel, et ennast tõestada. Reet Karise sõnul on tulnud eestlaslik tagasihoidlikkus maha suruda ja ennast näidata ning koostööd tegema pakkuda. Siis võetakse sind erinevatesse projektidesse. Kui neis edukas oled, siis järgmistesse. „Raha ei ole primaarne, ehkki ülikool iga sellise projekti puhul seda saab. Koostöö ja hästi tegemine toob uusi ning uusi projekte,“ ütleb Karise. Eestlased said esimese, viieaastase projektiga alla 200 000 euro. Kogu projekti maht oli ligi üheksa miljonit.

Viieaastase projekti käigus uuriti niisiis pestitsiidide mõju tolmeldajatele seoses nende toidu kvaliteedi ja haigustega. Teadlased said aimu, et erinevad mõjurid on omavahel seotud ja et tegelikult peab taimekaitsevahendite mõjusid tolmeldajatele uurima oluliselt laiemalt, kui on tehtud seni.

„PoshBee üks olulisemaid teadmisi oli see, kui vähe me tegelikult teame,“ naerab Marika Mänd. See ei tähenda kaugeltki seda, et tegemist oleks läbikukkumisega.

„Saime palju vajalikke teadmisi, mis suunas edasi tegutseda. Tolmeldajad on väga erinevad nii oma elukohtade kui ka toitumise poolest – kõike seda peab edaspidi arvesse võtma,“ toob Karise välja.

Laborist reaalsesse ellu

Niisiis ei saa pestitsiidide mõju puhul arvestada vaid tolmeldajate, põldude ja taimekaitsevahenditega, vaid vaadata tuleb kogu keskkonda. Nii näiteks tuvastati PoshBee käigus, et kui mesilase toidusedel on rikkalikum, on pestitsiidide mõju neile tunduvalt väiksem.

Eestlased on kaasatud ka PoshBee jätkuprojektidesse, millest üks, WildPosh, jätkab algse projekti liini, aga seekord on uuritavate putukate skaala oluliselt suurem. Safeguard keskendub aga sellele, mismoodi tolmeldajaid mõjutab ümbritsev maastik ja kuidas see on seotud toidutaimede kättesaadavusega.

Karise sõnul on teadus jõudnud sinna, et laboratoorsed võimekused ja tehisaru areng võimaldavad analüüsida hiigelsuuri andmeid, aga teadlased on endiselt tihti pimeduses, sest nad näevad laboritingimustes millegi muutust, aga ei saa aru, miks see nii on. Selleks on vaja udupeente metoodikate kõrvale tuua ka reaalses elus toimuva jälgimine ja analüüs.

Lõpptulemuseks võit kõigile

Kogu uurimistegevuse üks praktiline soovitus võiks lõpuks olla see, mida saab põllupidaja teha, et võimalikult palju säästa tolmeldajaid pestitsiidide eest. Näiteks toob Reet Karise välja, et tänapäeval soovitatakse põllupidajal jätta põllu serva õitsvaid taimi, et tolmeldajad saaks nende peal toituda. Põldu pritsides liigub pestitsiid siiski ka tahes-tahtmata sinna. Küsimus ongi, kui suur peaks selline ala olema, et neist reaalselt kasu oleks. Võib-olla oleks mõistlik kasutada näiteks hekki, et see pestitsiidide lendumist vähendada aitaks.

Marika Männi sõnul on nende töö lõpptulemusest kasu ka erinevate keskkonnanõuete koostamisel, mis võimaldaks loodussäästlikke lahendusi välja arendada. Millised pestitsiidid on vähem ohtlikud? Kuidas, millal ja mida pritsida? Või leida taimekasvatusviisid, mille korral pritsida polegi vaja.

Karise lisab, et inimestena mõtleme, kuidas mesilasi aidata, neid päästa. Vahel aga unustame, et võib-olla teavad mesilased ise paremini, mida neile vaja on. „Me tunneme neid piisavalt vähe ja peame põhjalikumalt uurima, kuidas neid toetada saame,“ ütleb ta.

Eestlased on õnnelikud

Teadlaste sõnul võivad eestlased rõõmustada, sest meie looduskeskkond on võrreldes Lääne-Euroopa omaga paremini säilinud. Ka see on üks põhjustest, miks eestlasi uurimisprojektidesse on kaasatud. Karise ütleb, et pestitsiidide surve on Eestis väiksem ja looduskeskkond kompenseerib rohkem nende halba mõju.

Mänd lisab, et Eesti põldudelt ei leitudki palju ohtlikke pestitsiide, õunaaedadest üldse mitte, rapsilt väheseid preparaate. „Kesk- ja Lõuna-Euroopas leiti neid kordades rohkem, eelkõige suurtest õunapuuistandikest,“ ütleb ta. Karise soovitab seetõttu just kohalikke õunu süüa. Eesti on sellistes uuringutes saanud lausa referentsriigiks. Põhjus, miks meil on pestitsiidijääkidega lood paremad kui paljudes Euroopa paikades, peitub selles, et tänu kliimale ei ole meil nii palju kahjustajaid, keda tõrjuma peab.