Triinu Soikmets: tulutõhusa teatrimaja saladus. Kõik ju teevad nii?

Teatritöötajate meeleavalduses mitte osalenud Tõnu Oja ütleb intervjuus Eesti Ekspressile, et kõikidest asutustest, kuhu ta on kunagi jala ukse vahele saanud, on riigiteater kõige ebakulutõhusam. See sõnavõtt pole hääl publiku seast ega lava pealt, vaid kulisside tagant.

Nõustun temaga ja ei nõustu ka. Olles ka ise ligi paarikümne aasta jooksul vahelduva eduga saanud jala ukse vahele erinevates riigi rahastusega kultuuriasutustes, pean kurvastusega tõdema, et mitmes neist lohiseb mõisa köis ikka mõnuga ja seda peetakse normaalseks: kõik ju teevad nii. Rumal on see, kes ei taipa tööpäeva lõpus kolhoosiehituselt telliskive ühekaupa portfellis oma suvilakrundile tassida, nagu vanal heal ajal tehti. Mis ripakil, see ära, nii see meie riik kerkis eile ja kerkib täna.

Aga selle taustal toon erandina esile ühe avalik-õigusliku etendusasutuse, kus kümmekond aastat tagasi kuidagi ometi suudeti teatrijuhi kureerimisel see kurikuulus kulutõhusus saavutada, sealjuures kunstilises plaanis järeleandmisi tegemata. Vähendati õppe- ja lõbureise või asendati need korraliste gastrollidega. Tauniti lisaotste tegemist, et osatäitjad oma põhikohal tippvormis püsiksid. Tark publik näeks ju ülejala tehtu läbi ja hääletaks jalgadega. Kes siis pühale primadonnale palka maksaks?