Liikumisvabadus ja välispiirid soodustavad Euroopa ühtsustunnet ja enesemääratlust, teisalt aitavad selgelt defineerida, millist rännet ja millises formaadis eelistame. Solidaarsuse ja jagatud vastutuse tingimustes soovivad riigid aga jätkuvalt, et neile jääks suveräänsus otsustada, kes ja mis tingimustel nende territooriumile siseneda võib. Seega peegeldab olukord ELi piiride paradoksaalsust – piiride määratlemine ja kaotamine toimuvad üheaegselt.