Tauno Vahter: kui palju rõvetseda on viisakas? Kindlasti on enam hakanud ropendama tüdrukud

Mul jääb tööle jalutades tee peale mitu kooli, ja võõraste inimeste juttu on ikka huvitav kuulata. Muidugi on selles palju igapäevast tühja-tähja, aga vahel õpid mõne uue sõna; saad teada, kus müüakse nr 12 naelu, kes on joodik või lits või mis on parajasti moes ja keda vihatakse.

Kirjutades on natuke kasu, kui saad aru, milliseid väljendeid või vandesõnu parajasti kasutatakse. Sellega muidugi enam ei üllata kedagi, et palju on jutu sisse tilkunud ingliskeelseid väljendeid. Need on suuresti välja vahetanud nõukogudeaegsed vene laenud, mida omakorda noored eriti ei tea ega kasuta. Väga huvitav alateema on ropendamine. Ütlen kohe ära, et ma eriti ei poolda juttu sellest, kuidas noored on hukas, sest eks nad on alati hukas olnud.

Oma mälu piires on ropendamine alati eksisteerinud nii noorte kui vanemate jutus, aga selles on toimunud mõned huvitavad nihked. Esiteks on hakanud tunduma, et keelekasutuse käärid on muutunud natuke suuremaks. Paljudele on esimest korda Inglismaal käies tundunud üsna vapustav, kuivõrd erinevat keelt räägitakse seal eri paikades ja kui palju erineb see koolis õpitust. Mulle tundub, et kõnekeele ja koolikeele erinevused on viimasel ajal natuke kasvanud ka meil.