KATKEND | „Tähtis on, et juht seisaks vaimselt kõrgemal kui juhitavad.“ Mati Undi painajalikud sundmõtted

Mis oli Mati Undi, kirjaniku ja mõtleja, meelel, huulil ja paberil 26 aastat tagasi, on paljuski teemaks ka tänasel päeval. „Tähtis on,“ kirjutas Unt, „et juht või juhikooslus seisaks vaimselt kõrgemal kui juhitavad. Ja kui ei seisa, siis tõusku!“

12. novembril esitleti Mati Undi muuseumis värsket raamatut „Painajalik sundmõte. Sirbi veerukirjad 1997-2005“.

Raamatu üks koostaja, Tallinna Kirjanduskeskuse direktor Maarja Vaino sõnul on tegemist teosega, kuhu on kokku kogutud kõik Undi omal ajal Sirbis ilmunud veerukirjad. „Need lühiesseed annavad läbilõike läinud sajandivahetusel kultuuriinimesi painanud teemadest, meeleoludest ja ühiskondlikest suundumustest. Tõesti põnev lugemine, sest paljud teemad painavad meid edasi ja on vägagi tänapäevased.“

Tänasest on muuseum suletud uue püsinäituse ehituseks.

Loe veergu, mille Mati Unt avaldas Sirbis 12. juunil 1998.

Nimelt – kaks asja korraga

Autor: Mati Unt Algselt ilmunud: Sirp, 12. juuni 1998

Kangilaski artikkel (5. juuni Sirp) räägib kultuuripoliitika vastandlikest suundadest, kuid tema küllalt ammendavast loost kõlab siiski läbi mingi kahtlus, et kas saab kaht kärbest korraga taga ajada. Saab küll, kui tahetakse. Tegelikult aga pole need muidugi mingid kärbsed, kaks musta punkti kuskil tühjuses, vaid lihtsalt skaala kaks otsa, ja mina – ennast ise zen-budismi vaimus kasvatanuna – ei saa öelda muud kui: kaks asja ei tähenda vastuolu, vaid nende võrdväärset eksisteerimist.

Kas toetada institutsionaliseeritud ja tsentraliseeritud rahvuslikku kõrgkultuuri või hoopis marginaalset igal pool tekkivat radikaalset mitmekesisust?

Siinkohal pean ütlema, et ma näen õieti trilemmat – liberaalne amerikanistlik, vabaturumajanduslik kommertskultuur pole ju avangard (mõtlen selle all praegu uut, tunnustamata, isemõtlejalikku kunsti), nagu ta ammugi pole tsentraliseeritud trooniv kultuur. Kõrgkommerts on kolmas asi. Ameerika filmid on praegu niikuinii kõige suurema levikuga. Nad pole ei monarhistlikud ega ka liberaalsed. Nad on, ja nii rahvuskesksed kui ka liberaal-kosmopoliitsed filmid nendega võistelda ei suuda. Polegi vaja ka. Las ta siis olla, kuni ta on (ega ta igavesti ja igal pool ka ei õitse). Ja ärme temast praegu rohkem räägime. Räägime parem omaenda kultuuri dualistlikust toetamisest.

Tuleb toetada mõlemat, nii rahvuskultuuri kui ka äärmuskultuuri. Sest mõlemad on olulised. Mida aga ei maksa toetada, on see, mis pole ei kumbki. Pole ei institutsionaalne ega marginaalne, pole ei rahvuslik ega loovalt hull, pole ei instrument ega underground, vaid pole üldse midagi, ja on peale selle mitte-kumbki-olemise veel ka lihtsalt igav. Mis tast siis pingutatult toetada?

Püüan tuua näite. Ülimalt oluline on pidada ülal näiteks rahvusteatrit, kus etableeritud näitlejad, näiteks Andrus Vaarik, esitaksid etableeritud kirjaniku, näiteks Madis Kõivu näidendeid etableeritud lavastaja Priit Pedajase tundlikus režiis. Need oleksid „auraatilised“, rahvuslikud väärtused, ja neile võiks kõvasti peale maksta. Seejuures poleks nad sugugi pseudoeksootilised, vaid sisaldaksid endas ka tugeva annuse kunstilist energiat. Nad oleksid hiilgav näide peenest, tsentraliseeritud, rahvuslikust, huvitavast vaimust – ilma mingi hinnaalanduseta.

Samas tuleb ilmtingimata toetada ka andekat noorukit X-i, kes vaevaga on kuskil alevis hakkama saanud jälgi, obstsöönse, isegi blasfeemilise etendusega, kus pole küll tundlikkust ega rahvuslikkust, kuid kust kumab läbi tõeline anne ja arenguperspektiiv.

Üks ei välistaks teist. Kumbki pole liiga palju rikutud turu nõudmistest. (Aga me ju leppisime kokku, et Ameerika filmidest – kui internatsionaalse kommertsi tüüpnäidetest – me siin enam ei räägi.) Kahte äärmusse, kahte jõutsentrisse kontsentreerukski riigi võimalik toetav energia ja keskpärasus peaks ise natuke rohkem pingutama, et löögile pääseda. Mis pole rahvuslik uhkus, ja teiselt poolt see, mis ei sisalda endas värsket algupärast mõtlemist – need seisku veidi sabas ja ärgu olgu alati nii pretensioonikad.

Näha korraga nii ikoonilist rahvuskultuuri kui ka metsikut underground’i ei ole kerge. Aga nagu ma ütlesin – mõlemat korraga on tõesti vaja, ja selles on Kangilaskil õigus. Hoolitseda salapäraste tundmatute idude ja õitsvate, vohavate taimede eest, ja inimlik olles väetada muidugi ka vesivõsusid, kuid ikkagi sellest, mis üle jääb.

Niisiis, tuge põhiliselt vastanditele? Kes seda määrab? Kas rahvuslasest ja anarhistist duo, kolmandaks siis vaatleja ja arbiitrina juures ka kommertskultuurlane?

Keegi peab määrama. Nagu näha, taandub ka isearenevas kultuuris väga palju juhtimisele. Kontseptsioonist ei aita, vaja on elusat, säravat, paindlikku protsessi. Sest juhtide käes on riigi raha. Malraux’ ja Langi legendaarsed kultuuriministriks olekud on elav näide. Mõlemad jäävadki Prantsuse ajalukku kontroversiaalsete, ent kuulsate kultuuriministritena. Malraux’ aega tean ma vähem, kuid Lang arendas (soosis, aitas?) nii kõrg- kui ka marginaalset kultuuri. Nii ülalt alla kui ka alt üles.

Kas juhib komisjon või juhib autoritaarne isik, pole tähtis. Tähtis on, et juht või juhikooslus seisaks vaimselt kõrgemal kui juhitavad. Ja kui ei seisa, siis tõusku. Laiendagu lausa vihaga oma silmapiiri. Ei aita, kui juht (või kooslus) mõtleb: olen nagu olen, võtke mind sellisena, poisid, las ma juhin teid, sest tahan juhtida. Juhtimine eeldab pingutust, mis viib avarale silmaringile, erapooletusele ja tolerantsusele. Niisuguseid inimesi on meil küll.