Tõnis Asson: Vene vägedel on lihtsam rünnata teist riiki, kui kaitsta enda oma

Sõltumine Korea poolsaare põhjaosast toodud „vabastajatest“ on isegi vene hingele liig mis liig.

Olin kadunud vend Jaanist paar aastat noorem. Jaan kiusas mind vahetevahel ning mõnikord kaklesime. Olin noorem ja nõrgem, seega kaotaja. Ükskord 6. või 7. klassis leidsin lahenduse. Jaan tuli kätega kallale ning kaootiline kisma läks üles maadluseks. Lõpuks olin kõhuli tema all ning tema oli minu peal. Rüseluse käigus jäid Jaani käed minu kõhu alla risti. Hoidsin tema käsi randmetest ning tal ei õnnestunud end kuidagi vabastada. Alguses rabeles ja ähvardas, siis väsis ära ja ainult ähvardas. Minu vastupanu omandas passiivse vormi, aga ei raugenud. Hoidsin kinni kaua. Kartsin, et lahtilaskmise järel saan peksa. Umbes kümne minuti pärast ähvardused lakkasid. Mõne tulutu tõmbe järel hakkas vend nutma.

Kahtlustasin sõjakavalust ja hoidsin edasi, kuni vend palus lahti lasta ja andis sõna, et ei tule enam kallale. Kummalisel kombel elasime edaspidi vennalikult ning füüsilist vägivalda kasutas ta minu vastu haruharva. Viimaks ei julgenudki, kuna mõne aasta pärast olin spordipoisina temast üle.