Mari Kartau: mis maa see on, kus üks inimene otsustab asju terve riigi eest?

Mis maa see on, kus üks inimene otsustab asju terve riigi eest? Võiks arvata, et jutt käib mõnest isevalitseja juhitud diktatuurist, aga ei. Kogu Eesti jahinduse ja sellega seonduva üle otsustab üks inimene – Eleri Lopp.

Iga kord, kui keskkonnaamet kiskjate jahi limiidid välja kuulutab, annab Lopp korralduse kohtusse. Kohus paneb esmase õiguskaitse korras jahi seisma.

Metsanduses on samuti kümneid näiteid sellest, kuidas kohus on esmase õiguskaitse alusel raied seisma pannud tuhandetel hektaritel, seda paarist aktivistist koosnevate huvigruppide kaebuste peale.

METSALEHT | Juhtkiri

Lopp nimetab end küll hellitlevalt MTÜks Eesti Suurkiskjad, aga pole küll kuulda olnud, et sel seltsil rohkem liikmeid oleks. Nüüd kirjutas Virumaa Teataja ka ära jahiringkondades ammu teada oleva fakti, et ta on vana jahiturismiettevõtja, kes omal ajal suutis jahimeestega riidu minna. Eks kohut käimine on päris hea kättemaks. Ja praegu loodusretkede korraldajana on muidugi mugav, kui kiskjaid on nii palju, et näita neid turistidele kasvõi hotelliaknast.

Kui esmane õiguskaitse läbi saab, siis isegi kaebuse mitterahuldamise korral on selleks ajaks jahihooaeg läbi. Jahimehed ei saa seaduslikult jahti pidada ega täita oma kohustust ulukite arvukust reguleerida. Lambakasvatajad ja mesinikud peavad arvestama aina suuremate kahjudega ja panevad pikapeale pillid kotti. Tavakodanikud hakkavad juba harjuma sellega, et hundid-karud jalutavad mööda koduhoove ringi, sobravad prügihunnikutes ja pistavad aeg-ajalt mõne koera nahka.

Kui tegu on küsimusega, mis vajaks tegelikult spetsiifilist vastust teadlastelt, siis ei ole ükski kohus pädev faktipõhist otsust langetama.

Võib-olla nii ongi hea, võib-olla me peame õppima senisest paremini loodusega koos elama – kes seda teab. Aga mis on meie ühiskonnale hea ja mis ei ole, seda ei peaks otsustama üks inimene. See peaks olema ühiskondlik kokkulepe.

Miks siis kohus on alatasa üksiküritajate poolt? Sest igas seaduses on ebakonkreetseid kohti, mida tuleb tõlgendada. Kui tegu on küsimusega, mis vajaks tegelikult spetsiifilist vastust teadlastelt, siis ei ole ükski kohus pädev faktipõhist otsust langetama. Kaebaja pakub välja oma tõlgenduse seadusest ja kohtul ei jää üle muud, kui noogutada – jah, tõesti, ka nii saab seda asja vaadata, et ongi vaja kogu jahipidamine ja metsamajandamine ära keelata.

Mis selle vastu aitab? Üks võimalus on, et vastupidiste huvidega huvigrupid annavad omakorda kõik kohtusse oma tõlgendustega.

Teine ja mõistlikum lahendus oleks avatud ühiskondliku debati käigus vaidlusküsimustele vastused leida ning kirjutada need seadustesse ja menetlustoimingutesse viisil, mis ei võimalda igaühel neid oma suva järgi tõlgendada.