Mari Kartau: ei taha robotitega rääkida, palun luust ja lihast teenindajat

Ajal kui robotid ei olnud veel osa meie igapäevaelust, oli meil neist üsna ilustatud ettekujutus. Näiteks ühed minu lemmiktegelased olid C-3PO ja R2-D2 ulmesaagast „Tähesõjad“ – kuldne suhtekorraldusrobot ja liikuvat prügikasti meenutav android, kellega sai alati palju nalja.

Tänapäeva robotitel ei ole sellised koledad tehnilised nimed. Enamasti nimetavad nad end kena tütarlapsenimega nagu Liisa või Annika. Kahjuks on nad aga igas muus mõttes ebainimlikumad ulmerobotitest, eelkõige puudub neil igasugune huumorimeel.

Ei hiilga nad ka erilise tarkuse ega loovusega. Kui siseneda mis tahes kommunaalteenuste või sidefirma iseteenindusse, tuleb kulutada omajagu aega, et Liisadele ja Annikatele oma mure selgeks teha. Aru ei saa nad tavaliselt mõhkugi ning saadavad kliendi ikka luust ja lihast teenindaja juurde. Nii et mingit aja kokkuhoidu neist ettevõtte ega kasutaja jaoks ei ole. Samahästi oleks võinud kohe küsimuse inimesele esitada, selmet enne pool tundi lolli aparaadiga suhelda.