Urmas Nageli jõuluessee: võib-olla peaksime hoopis olema rohkem rõõmunäljased kui seni

Jõulud tulevad. Ikka tulevad. Kuhu nad siis peaksid jääma? Ei väära seda sõda ega raskemaks muutunud majandusolud.

Tema tuleb ikka inimeste juurde. Isegi siis, kui nad ei oota eriti. Nii nagu meri kohiseb oma kohisemist ja päike tõuseb meie silmade jaoks jätkuvasti idakaarest, nii tulevad pühad, mida on ikka nimetatud rõõmupühadeks ja valgusepühadeks.

Ah et rõõmu ja valgust võiks enam olla… Küllap võib mõista neidki, kes niimoodi tunnevad. Vabaduski tundub ohus olevat ja mitmed protsessid maailmas ja ühiskonnas tekitavad selles osas ärevust või suisa meelekibedust. Ometi – jõulud tulevad. Ikka tulevad. Pidulikud söömaajad ja kokkusaamised lähedastega. Kõik see tuleb. Kas tasub siis ikka lüüa hingekella rõõmule ja vabadusele? Võib-olla peaksime hoopis olema rohkem rõõmunäljased kui seni. Ja ma ei mõtle siin eeskätt meelelahutamist, vaid just nimelt rõõmu, mis kannab, „loob, liigub ja lehvitab“. Siis me märkaksime, et seda jagub küllaga, millest meel saab helgemaks ja koorem kukil kergemaks.