Eero Praks: Eesti lambakasvataja tegelik vaenlane on inimlik lollus, mitte hunt
(48)Raplamaa kogenud loomakasvataja Eero Praks on veendunud, et hunt ei ole meie lambakasvataja vaenlane - hunt on tark, kaval ja kohanemisvõimeline loom: „Eesti lambakasvataja tegelik vaenlane on inimlik lollus. Kas selle vastu ka rohtu on, seda näitab aeg.“
Eero Praksi Tooma talu lambakarja Raplamaal on selle aastanumbri sees hundid rünnanud 19 korda aga tänavusest üle mõistuse kasvanud bürokraatia tõttu pole ta oma kahjusid deklareerinud ja statistikas need ei kajastu. Mees ei ei näe selles enam kasu ega mõtet.
Ta tunnistab, et ei tea, kuidas nagu pärmi peal kasvanud huntide üleküllusega toime tulla, sest tarkade inimeste pakutud ennetusmeetmed on rakendatud aga ükski neist ei toimi. Ka hunt õpib takistusi ületama.
„Öeldakse, et kriitik, kes ei oska pakkuda probleemile omapoolset lahendust, on lihtsalt viriseja. Ma vist olengi,“ tõdeb ta kibedalt.
Tavainimene ei saa aru enam mis toimub
35 aastat loomakasvatusega tegelenud Eero Praksi karjas on umbes 60 ammlehma ja 350 põhikarja utte ja ütleb, et on selle aja jooksul näinud piisavalt lollust ja üha suurenevast urbaniseerumisest tulenevat võhiklikkust.
„Ekslikult arvasin, et mind ei üllata ega vihasta enam miski. Kahjuks on tänaseks tekkinud täiesti sürrealistlik olukord. Keegi Eleri Lopp, kes nimetab ennast hundikaitsjaks, teeb kohtule taotluse, et hundijaht ajutiselt peatada,“ ei jõua ta ära imestada.
Kuna hundijahi aeg Eestis on väga täpselt limiteeritud novembri keskpaigast veebruari keskpaigani, siis tegelikult tähendab ajutine peatamine ühe jahihooaja vahele jätmist.
Keskkonnaagentuuri loendusandmete põhjal tulnuks Eestis tänavu küttida sadakond hunti. Kohtumäärusega jahi peatamisega tähendab, et järgmisel aastal annavad need 100 hunti oma 250 uut kutsikat.
„Raske on aru saada, mis toimub kohtuniku peas, kes sellise otsuse kinnitas. Eleri Loppi näol ei ole tegemist mitte hundisõbraga, vaid inimesega, kes tegeleb enda ja huntide näitamisega,“ ei halasta Praks.
Hundijahi ümber käiva tralli suurimaks kannatajaks on lambakasvatajad. Teema kohta sõnavõtjaid on palju, nii erinevaid ametnikke kui eksperte. Mõned süüdistavad lambakasvatajaid paanika tekitamises, sest statistika järgi on hundi rünnakud 2024. aastal hoopis vähenenud. Teised heidavad lambakasvatajatele ette oma lammaste hooletut pidamist ja ennetusmeetmete eiramist.
Praksi meelest on kogu arutelu servani täis hästi keerulisi sõnu ja tundmatute välismaiste ekspertide arvamusi, keda ei tunta nende kodumaalgi.
Tavainimene ei saa enam ammu aru, mis toimub, kehitab õlgu ja vangutab pead. Just sellepärast soovib loomakasvataja oma kogemuselt selgitada lambakasvatajate tänast olukorda, tuginedes hõlpsasti kontrollitavatele faktidele. „Lihtsalt Eesti lambakasvatajalt lihtsale Eesti inimesele,“ nagu ta ise ütleb.
Lambakasvataja ei anna enam hundirünnakuid üles
Esimene müüt on, et mille kallale Praks asub on hundi rünnakute arvu vähenemine 2024. aastal.
Ta väidab, et tegelikult on hundi rünnakute arv 2024. aastal hüppeliselt suurenenud. Lihtsalt statistika ei näita seda, sest lambakasvatajad jätavad rünnakud registreerimata.
Tal on selle kinnituseks tuua neli peamist põhjust.
Esimene põhjus: kuna keskkonnaamet ja riigieelarve ei tulnud enam toime nii suure hulga rünnakute menetlemise ja kahjude kompenseerimisega, siis muudeti 2024. aastal hundi rünnakute kompenseerimise tingimusi. Kompenseerimisele kuuluvad ainult esimesed kolm rünnakut.
„Meie talus on 2024 aasta 17. novembriks toimunud 19 rünnakut. Olen niigi uppunud kõikvõimalikku bürokraatiasse ja mul ei jätku enam jõudu teha teavitusi ja täita pabereid, mille eest nagunii ei maksta,“ seletab mees.
Teine põhjus: kompensatsiooni suurus ja selle taotlemiseks vajamineva bürokraatia suhe ei ole kooskõlas.
„Sama ajaga naabrimehe juures traktoriga teenust tehes teenin rohkem ja saan endale kiiremini uued lambad soetada,“ märgib Praks.
Kolmas põhjus. „Juhul, kui ma registreerin hundi rünnaku, saan automaatselt „kaela“ kohustuse jäätmete utiliseerimiseks Vireenis. Põllumajandus- ja toiduamet (PTA) nõuab minult utiliseerimise blanketti, kus on kirjas iga utiliseeritud lamba kõrvamärgi number eraldi. Vireeni autojuht saadab mind selle küsimise peale ühte kindlasse anatoomilisse punkti,“ seletab ta.
„PTA kontroll ütleb selle peale, et Vireeni töökorralduse parandamine ei kuulu tema tööülesannete hulka. Küll aga vähendab ta koos PRIAga minu toetusi. Ega siis ametkonnad omavahel tohi tülli minna. See poleks soliidses riigis viisakas. Süüdi ikka kõige väiksem. Minu ainus lahendus – ei olnud hunt, ise sõin ära,“ on lambakasvataja irooniline.
Neljanda põhjusena toob ta, selle, et kompensatsioon pole kunagi korvanud loomakasvataja kaudseid kulusid.
„Näiteks ei allu hundi rünnaku üle elanud lambakari enam mitu kuud karjakoerale, kes karja kokku ajab. Kui kari koerale ei allu, siis pole võimalik loomi koondada, ravida, sorteerida, nummerdada, kaaluda, paaritusgruppe moodustada, kehakonditsiooni hinnata, karjamaid vahetada jne. Kõik need tegemata tööd kuhjavad tohutu hulga probleeme, mille seast hundi rünnakust mitteteatamine on küll kõige väiksem,“ toob ta välja loomakasvatajale kibeda momendi.
Ta mainib, et aastad on näidanud, et nagunii pole sellest teatamisest midagi kasu ja lootus hakkabki juba loojuma.
„Olgu siinkohal öeldud, et kõik need põhjused said Eleri Loppile lambakasvatajate poolt edastatud. Sellegi poolest jätkab proua Lopp manipuleerimist faktiga, et statistiliselt hundirünnakute arv väheneb,“ ei harva ta hundikaitsja aadressil midagi pead.
Ennetusmeetmed ei aita vältida hundi kahjusid
Euroopast tulnud soovituslike ennetusmeetmeid on kaks: viietraadiline elektritara ja karjavalvekoerad. Ametnikud sisendavad lambakasvatajatele ja veenavad üldsust, et tegu oleks kui imerelvaga.
Lisaks sellele on kodumaised radikaliseerunud hundisõbrad pakkunud välja huvitavaid lahendusi: lammaste öine koondamine pisikesele öökarjamaale ja lammaste pidamine sigalatüübilistes betoonlautades.
Kui inimene ikka seal ja lambal vahet ei tee, siis… Lammaste koondamist kitsale öökarjamaale oleme edutult proovinud. Erinevalt veisest on lammas kohastunud rändavale eluviisile. Ainult pidevalt karjamaid vahetades suudab ta võidelda erinevate siseparasiitidega. Pealegi suutsid hundid lühikese vahemaa pealt lambad nii paaniliselt jooksma ajada, et need lõhkusid oma väiksemad ööaiad ise,“ ei ole Praks taas patroniseerivate teoreetikutega nõus.
Ta kinnitab tuginedes teiste lambakasvatajatega suhtlemisele, et huntide iga uus saavutus lammasteni jõudmiseks on levinud teistesse Eesti maakondadesse vaid paari aasta jooksul.
Praksi aus tõdemus hetkeolukorrast ütleb, et lambakasvatajad on kõik soovitatud variandid läbi proovitud, miski pole aidanud ja mõtted on otsas.
Tänane trööstitu olukord on ametikandjate korraldatud
Talupidaja juttu kuulates kerkib küsimus kuidas me ometi sellesse olukorda oleme jõudnud?
„Mina isiklikult oskan pakkuda kahte põhjust. Esimene ja kindlasti olulisem põhjus on nuhtlusisendite küttimisele seatud kunstlikud piirangud. Mitte kunagi ei ole ühtegi uut rekordit teinud suur ja tugev hundikari. See au on alati jäänud üksikutele karjast hälbinud isenditele, kes on oma edu ka mõneks ajaks kohapeale nautima ja kinnistama jäänud,“ toob ta välja.
Mees usub, et nuhtlusisendeid oleks saanud üsna kerge vaevaga karistada, kui oleks vaid tahtmist probleemiga tegeleda: „Paraku on keskkonnaamet alati praktiseerinud nuhtlusisendi laskmise loa väljastamist viimasel lubatud tööpäeval ehk siis 20. tööpäeval. Selleks ajaks on see isend jõudnud end taas paksuks süüa, karja tagasi võidelda ja kogu karjale uued nipid selgeks õpetada. Reaalselt vajab nuhtlusisendi laskmise loa väljastamine kahe allkirja kirjutamist. Kummagi allkirja jaoks 10 tööpäeva?“
Ta viitab oma huvitavale tähelepanekule, et nende kahe allkirja kirjutamine muutub väga kiireks, kui mõni süütu ilves või mõmmik kuhugi linna ära eksib.
„Küllap selle asja nimi ongi demokraatia. Selge see, et kõiksugu radikaliseerunud vikerkaaresõdalasi elab Lasnamäel kordades rohkem, kui kogu Eestimaal põlisrahvusest lambakasvatajaid kokku. Ja meil kõigil on ühtviisi üks hääl,“ muigab ta taas.
Ta möönab, et viimase paari aasta jooksul on keskkonnaametis midagi muutunud ja aegajalt kostvat sealt ka natuke mõistuse häält. Ent kliimaministeeriumi aadressil ta nii leebe pole. „Täna on just see asutus huntide karistamatuse oma südameasjaks võtnud.“
Teiseks põhjuseks pean Eero Praks liigset teadlaste ja ekspertide kultust, kus igapäevaselt keskkonnas viibivat jahimeest või lambakasvatajat ei kuulavat ju keegi.
„Meil olla kindlasti omad huvid mängus aga sõltumatu eksperdi sõna on alati puhas kuld. Eriti hea, kui ta oleks veel välismaalt. Tegelikkuses on asi sootuks vastupidi. Enamjaolt on see tunnustatud ekspert mingi ametnikust erudiit, kes omaenda kätega midagi valmis teha ei suuda. Temal on eluliselt tähtis oma soe koht säilitada ja selle nimel on ta valmis rääkima mida iganes,“ on loomakasvataja kuri.
Talle on viimasel ajal jäänud mulje, et Eesti teaduse on kaaperdanud mingi destruktiivne seltskond. „Tehakse tohutult palju uurimusi ja mõjude hindamisi aga mitte selleks, et midagi teada saada. Valdavalt kasutatakse uuringuid selleks, et midagi lõhkuda, peatada, viivitada, blokeerida jne,“ rehmab ta.
