„Ärritusin hirmsat moodi, kui keegi soovis mulle jõulurahu,“ naerab Mårten Anderson oma aktiivset vaimulikuelu meenutades. „Jõulud olid kõige rahutum aeg. Vaimulikuna oli mul nii palju tegemist ja tunne, et kõik sõltub minust. Läheb aega, et mõista – jõulud olid enne mind ja tulevad ka pärast mind!“

Vahel mõtles ta tagasi ajale, kui jõulud olid lihtsad ning imestas, kuidas see üldse võimalik oli? Mõlemad vaimulikud tõdevad, et ajas on paljugi muutunud.

„Varasemal ajal oli oluline jõulutunne. Ja muidugi riisipuder, mida söödi kord aastas, sest see oli ütlemata hea, kuid kole kallis välismaa värk,“ muheleb Anderson. „Ja see oli väga tähtis, kes jõudis esimesena kirkust oma saaniga koju, sest temal pidi kindlasti tulema korralik viljasaak!“

Anderson meenutab ka, et jõulupuu kirikus on üsna uus, vähemalt Ahvenamaal, kus tema vaimulikuna teenis poles see veel sadakond aastat tagasi võimalik olnud.

„Seda oleks peetud äärmiselt paganlikuks kombeks, mis kirikuinimesele ei sobi,“ märgib Anderson.

Kuhu vaimulikud oma vestlusega välja jõuavad, saab põhjalikult kuulata saatest.

Jaan Tammsalu ja Morten Anderson

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena