Annikky Lamp: euroametnik poksijaks? Proovisin järele ja tulemus on suurepärane!

Inimesed on peaaegu alati üllatunud, kui mu poksiharrastus esimest korda jutuks tuleb. See spordiala seostub pigem ikka Klitško või Tysoniga, kui et minusuguse euroametnikust raamatukoiga. Ja eks kümme aastat tagasi oleksin ise ka kulmu kergitanud, kui keegi oleks mind poksijaks pidanud.

Kuulutasin pärast keskkooli lõppu dramaatiliselt, et ei plaani mitte kunagi enam mitte mingisuguse spordiga tegeleda. Kuigi olin kergejõustikus ja korvpallis üle keskmise andekas, kartsin paaniliselt ebaõnnestuda ja teisi alt vedada ning kohustuslik võistlustel käimine tappis minus igasuguse praktilise spordihuvi. Kinnitasin aastaid veendunult, et 12sentimeetristel kontsadel tantsimine on põhimõtteliselt sama mis sport.

See strateegia toimis üllatavalt hästi neil aegadel, kui sai sõpradega mööda Tartut ja Tallinna tuulatud. Minu 35. sünnipäevaks oli selline lähenemine aga ilmselgelt ammendunud. Töötasin toona Euroopa Komisjoni meediateenistuses, kus 16tunnised tööpäevad olid tavapärased ning stress ja ärevus töö loomulik osa. Pidin endale tunnistama, et kui tahan ellu ja mõistuse juurde jääda, tuleb midagi ette võtta.