JÕULUSÕNUM | „Jeesuse sünnilugu pole mingi idüll. Petlemmas pole ühtki kuuske. Pole piparkoogilõhnagi...“

Joni Michell laulab oma laulus „Jõgi“, et ajal, mil lõigatakse metsadest kuuski ja lauldakse laule rõõmust ja rahust, tahaks tema selle kõige keskelt kaugele ära. Kui oleks jäätunud jõgi, liugleks ta kõige selle keskelt ära; siia ta ei jääks. Kui see jäätunud jõgi oleks piisavalt pikk, tõuseks ta lendu ja läheks.

Usun, et selles laulus on väljendatud paljude selliste inimeste tunded, kes ei suuda jõuludega toime tulla – selliste jõuludega, milliseks inimesed jõulud teevad.

Probleeme pole selle looga, millest kristlikud jõulud jutustavad, mida kirikutes jõuluteenistustel kuulutatakse. Küsimus on selles, milliseks inimesed jõulud ja sellele eelneva aja muudavad.

Mida kaugemale Jeesuse sünniloost, seda enam võivad jõulud teha haiget, põhjustada pisaraid, suurendada üksilduse valu, panna peretud pelgama neid pühasid, millest püütakse teha mingeid magusidüllilisi perepühasid.

„Ostke ja kinkige võimalikult palju ja oodake teistelt suuri ja kalleid kingitusi, istuge lookas laudade taga, sööge ja jooge end oimetuks! Kulutage kingituste peale kõik oma säästud ja lootke, et iga kingituse saaja on üliõnnelik teile teie kingituse eest! Tehke teie teistele ja endale erilised, ilusad jõulud! Looge imeline meeleolu, mida kõik naudivad!“ Võimatu missioon, täitumatu unistus. Millal me ükskord sellest aru saame, et meil ei õnnestu iial teha imelisi, täiuslikke jõulusid? Jõulud on ammu tehtud, juba kakstuhat aastat tagasi. Jumala armastavas südames ja ühes väikeses Petlema linnas, armetus laudas, kus sündis Jumala Poeg.

Aga Jeesuse sünnilugugi pole mingi idüll. Petlemmas pole ühtegi kuuske. Pole piparkoogilõhnagi.

Pole lookas jõululauda, sealiha ja hapukapsaste ja pohlamoosiga. On laut, „sest neil polnud muud aset, majas“. Kahte väsinud teelist ei lastud tubadesse. Maarja oli kohe sünnitamas ja Joosep ei olnud peale pikka teekonda Petlemma jõudes salongikõlbulik härrasmees. Sellised juhatakse lauta. Seal siis Maarja sünnitab. Seal sünnib Jumala Poeg.

Kingitused tulevad, aga pisut hiljem. Tähetargad on Jeesuse sünni ajal alles teel ja eksivad pealinna, otsivad seda erilist, kes muudab maailma kulgu enam kui keegi teine on seda teinud maailma loomisest saati, valitseja palleest. Sealt juhatatakse neid kõrvlasuvasse väikesesse Petlemma linna. Nad jõuavad kohale, kummarduvad selle sündinud lapse ette. Tähetargad taipasid selle laudas sündinu imelisust ja töid talle kuninglikke kingitusi. Maarjagi teadis ja Joosep oli tasapisi, pisitasa hakanud aru saama, aga teised ei suutnud selles Petlemma jõudnud perekonnas ja peagi sündivas lapses näha midagi muud kui tülikaid, ebamugavaid vööraid, kellele tuleb koht kätte näidata. Kui meiegi ei taipa, ei mõista, ei suuda sellesse uskuda, siis ei me ise, ega keegi teine suuda meile teha imelisi jõule.

Jõulud kõnelevad Jumalast, kes saatis meie, ebatäiuslike keskele oma Poja. Ta tuli, et meie võiksime leida oma elule mõtte, lootuse, mis meid iial häbisse ei jäta. Tema sai inimlapseks, et meie võiksime saada Jumala lasteks. See sünnib läbi ristimise. Selle juures on kõigeväelise igavese Jumala vägev tõotus: „Ja vaata, mina olen teiega, kuni maailma ajastu lõpuni“

Elu võib olla kohutav.

Inimesed meie ümber võivad meile keerata selja, teeselda, nagu nad meid ei näeks ja kui nad nii kaua teevad, siis nad ei näegi varsti. Muutume nende jaoks nähtamatuiks. Ka jõululauas. Ükski kuusk, lookas laud ja kingitused seda ei muuda. Võime jäädagi ootama, et äkki keegi meid märkab, ehk kuuleb meie vaikset, sügavat ohkamist, näeb seda pisarat, mis vaikselt voolab meie põske mööda allapoole, kuni me selle ise käeseljaga kuivatame.

Mitte miski ei muutu, kui me ei leia seda teed, mida mööda jõuame Petlemma, sellesse armetusse lauta, kus on Maarja ja Joosep ja see sõime asetatud laps. Kui julgeme seekord minna, leida nemad, siis võime leida ka selle rahu ja rõõmu, millest kõnelevad vanad minoorsed jõululaulud. Rahu, keset rahmeldavate rahutust, rõõmu keset kurbust. lootuse, keset lootusetust. Ja sa võid äkki mõista, miks on sind häirinud need juba nii kaua kaubanduskeskustes ja mujalgi kõlanud hoogsad, mažoorsed jõululaulud. Rõõm on valude vahel, kurbuse keskel. Rõõm ja rahu ja lootus on selles Petlemma laudas sündinud lapses, kes juhatab teda leidnud eluteele.

Kallis kuulaja, soovin Sulle õnnistatud eluteed, häid jõule, jõulurõõmu ja rahu ja lootust! Ole hoitud Jumala armastuse hõlmas!