Tsirgupiima ja palju häid sõnu sünnipäevalapsele
Sel pühapäeval korraldasid Kaika Laine sõbrad ja temalt abisaanud tuntud ravitsejale tema kunagises koolimajas sünnipäevapeo. Päev enne õiget päeva. Passi järgi Laine Roht sai esmaspäeval 82aastaseks.
Hurraa sajandi naisele!
Antsla lähistel asuva Kaika koolimaja esine oli sel pühapäeval autodest värvikirev. Masinatest pudenes välja mehi ja naisi, kel kõigil põhjust olla Lainele tänulik. Ja kuna ilm oli ilus mis ilus, sobis sünnipäeva pidada värskes õhus. Laine võttis istet kõlakoja pingil ning sai nii kõigile sünnipäevalistele silma vaadata. Keegi neid üle lugeda muidugi ei jõudnud, kuid mitusada oli kindlasti.
"Lainele väga meeldib, kui talle hurraa hüütakse. Teeme seda nüüd südamest ja üks kord kõvasti!" õhutas Laine pikaaegne sõber ja üks pühapäevase peo korraldaja Vahur Kersna lillesülemitega kohaletulnuid peole kohe selle alguses õiget meelelolu looma. Pole ju Laine ka ise kunagi olnud mingi norutaja.
"Hurraa!"
"Laine, kas oli piisavalt kõva hurraa?" küsis Vahur sünnipäevaliselt.
"Hurraa-hurraa-hurraa-hurraa!" hõikas rahvariides Laine vastu.
"Laine tegi teile neli hurraad vastu. Mis tähendab seda, et ükskõik kui palju te ei tee tema heaks, tema on teie ja meie heaks ikkagi rohkem teinud," tunnustas Kersna päevakangelast ning kutsus kõiki oma lillekimpu Lainele üle andma, talle häid sõnu ütlema.
Enne aga, kui tänulistest kogunes pikk ja mitu tundi kannatlikult ootav järjekord, sai sõna spordimees ning majandusteadlane Mart Haruoja, kelle mõte see oli, et selline tänupidu üldse teoks sai. Haruoja oli ka see mees, kes aitas kaasa Reet Kudu kirjutatud raamatu "Kaika Laine - sajandi naine" sünnile. Raamatu esimesed 200 värskelt trükikojast tulnud eksemplari kadusid müügilaualt kui kevadine lumi.
Tänud tänajatele
"See oli 14 aastat tagasi, kui me Lainega esimest korda kohtusime, ta ravis terveks mu lapselapse," rääkis Haruoja rahvale, miks ta sellist pidu püsti tahtis panna.
Küllap olid varemgi paljud abisaanud mõelnud, kuidas Lainele tänuvõlga tasuda. Terveks saanuna jäänud neil tihti tänu ütlemata.
Tervis ei ole Lainel lubanud enam paar-kolm aastat hädalisi ravitseda, kuid poole sajandi jooksul on ta aidanud, kuigi ise ilma arstipaberiteta, terveks kümneid tuhandeid. Sealhulgas ka õppinud tohtreid. Ja samas saanud ise abi arstidelt, sest iseenda ravimiseks tal vägi puudub.
Nii käivad kaks maailma tegelikult käsikäes. Ka Laine on saatnud inimesi arstide juurde, kui ta aidata pole saanud, ja nood jälle omakorda tema juurde, kui mõistusest puudu tulnud.
"Küll mul on rõõm näha teid praegu siin, ma tänan kõiki tulijaid," tänas Laine omakorda tänama tulnuid.
Lainele on tänamine väga omane. Oluline. Kui murrame kas või lillekesi kimpu, peame loodust tänama. Kõige eest. Kui vili aidas, peame jälle tänama. Seepärast oli ka talle väga meelepärane, et seekord tuldi teda tänama. Kuigi hinges kartis, kas sellist päeva üldse tuleb. Tuli!
Tänajaid oli lähedalt ja kaugelt. Igaühel oma tervenemise lugu. Igaühel oma jutud Lainele. Aga neid jutte üha lausega ära ei räägi. Nii seisis tänujärjekord mitu pikka tundi. Aja muutis märkamatuks Vello Orumets oma lauludega.
Sünnipäevale sõitnud Mikk Sarv on Lainele tänulik, et aastaid tagasi tema juurest abi saanud vanemad lähenevad juba 90. eluaastale. "Mulle meeldib Laine õpetus, et kõigepealt tuleb proovida ravis ära roheline rohi, igasugused maarohud ja alles siis minna valge rohu juurde."
Sarv arvab, et Lainel ei tasu karta või pahaks panna, kui rahvas teda ravitseja kõrval ka nõiaks nimetab.
"Rahvasuus tähendab nõid ikkagi terveks tegijat, kes oma sideme kaudu jumala või teispoolsusega suudab tuua tervist või abi inimestele," põhjendas Sarv. "See on ürgvana sõna ja selle sõna põhitähendus on auväärt tervendaja."
Kaika Laine naabrimees ja klassivend Kaika kooli päevilt Elmar Susi tõi hällilapsele purgi tsirgupiima. Susi on ka ise ravitseja, tema ravib inimesi kaanidega.
"Kui mõni aasta tagasi oli mul tegemist eesnäärmega, tohterdas Laine mind. Aga kui temal oli südamega tegemist, panin mina talle kaane," pajatas Susi.
Laine andis elujõu tagasi
Rõõmsaid taasnägemisi oli palju. Üks neist, kellele ta jumala õnnistust soovis, oli ratastoolis tema ette tulnud Egert Kubja Valga linnast.
"2006. aasta sügisel koos Tartus haiglas olles sain ma tänu sulle tagasi elujõu," rääkis Kubja Lainele.
Kubja oli infarktiga haiglas ühes intensiivravipalatis koos Lainega. Mõlemad väga raskes seisundis. Aparaadid ja traadid küljes. Nähes, kuidas Laine oma energiaga suudab sellises olukorras veel naljagi visata, mõtles Kubja, et kuidas tema, 30ndates mees siis hakkama ei saa. Peab temagi saama. Kui koju sai, jäi Laine veel haiglasse.
"Kui enne lahkumist vaatasime teineteisele otsa, tundsin, nagu oleks minust kuum jutt läbi käinud. Ja pärast seda olen ma palju positiivsema ellusuhtumisega, elu läheb aina ülespoole," on Egert õnnelik. "Pärast seda sain ma endale naise, me abiellusime, meil on kodu."
Egert seostab seda kõike Lainelt saadud positiivsusega. Alati ei peagi ravi seisnema rohtudes, isegi mitte maarohtudes.
