Eesti puhkab. Taas
Ühes kevadsuvises raadiosaates vaidlesime Aarne Rannamäega, kas pärast europarlamendi valimisi ja Riigikogu kevadsessiooni lõppu tuleb Eesti poliitikas traditsiooniline suvine vaikne aeg või seekord erandina mitte. Mina arvasin, et küllap tuleb. Näib, et mul oli õigus. Kahjuks.
Puhkus kulub muidugi ka ära pärast nii stressirohket aastat, nagu viimane on olnud. Aga totaalne muretu rihma lõdvaks laskmine pole Eesti riigile tänases olukorras justkui kohane.
Seepärast häirib, kui ühe nädala peamiseks avalikuks kõneaineks tundub kujunevat Õllesummer ja järgmisel Õlletoober. Ikka see iga-aastane purjus noorte ja autojuhtide ülelugemine ühe või teise ürituse järel.
Eesti Vabariigis töötab ainult kolm ministrit
Päris naljakas oli lugeda ühel hetkel uudistest, et kogu Eesti valitsusest on tööl vaid kolm ministrit. Päris kõik polnud küll puhkusel, mõned olid tööasjus välismaal. Mida kiuslik tavakodanik võib ka teatud mõttes suvise puhkamise vormiks lugeda.
Muidugi, minister on ka inimene ja inimene vajab puhkust, meie kliimas soovitavalt suvel. Aga jätta riik kollektiivselt sama hästi kui valitsuseta kõlab ikkagi kuidagi magedalt.
Seda enam et vähemasti paljude arusaamist mööda on valitsusel rehkendus alles vägagi pooleli.
Enam-vähem kõik analüütikud pankadest, sealhulgas Eesti Pangast, on üksmeelselt öelnud, et senistest kärbetest hoolimata on riigi eelarve tõenäoliselt ikka veel liiga suurelt tasakaalust väljas.
Kusjuures keegi ei räägi ammu enam sellest õigest tasakaalust terve talupojamõistuse kohaselt, kus riigi aastased kulud saavad olla vaid nii suured, kui on sellesama aasta laekuvad tulud.
Praegu kõigume heal juhul selle piiri peal, et kui hästi läheb, ei ületa eelarve puudujääk 3% sisemajanduse kogutoodangust. Mis on üldse viimane piir, et mahtuda nende nõudmiste sisse, mis esitatakse ühele riigile, kes tahab lähiajal võtta rahana kasutusele euro. Eesti väidetavalt tahab.
Ütlen “väidetavalt”, sest ametlikult püstitatud eesmärgiga võtta euro kasutusele 2011. aasta algusest või isegi pool aastat varem, nagu peaminister on kunagi ambitsioonikalt arvanud, peaks kaasnema ka vastavad teod.
Riigiametites erilisi kaotusi pole
Ükski kulude vähendamine pole lihtne. Ei hakka siin tarka mängima ja seletama, kust täpselt ja kui palju veel saaks vahepealsetel aastatel liiga õhku täis läinud riigi kulusid kokku tõmmata.
Aga selge on, et peab saama. Selleks ongi valitsus ametis, et need valikud läbi kaaluda, läbi rääkida ja siis Riigikogule otsustamiseks ette panna.
Juunikuus vastu võetud riigi teist lisaeelarvet esitleti meile kui tohutut kärpimise kangelastegu ning selle ümber murti ka Toompeal ja avalikkuses nädalaid piike, justkui oleks käsil riigi seniste kulude kärpimine kui mitte poole, siis vähemalt veerandi võrra.
Tegelikult aga oli üldine kärpe maht seal vaid 3%, mis on küll absoluutarvudes päris kena kopikas, aga ikkagi – kui juba kõik on nõus tunnistama praegust kriisi erakordselt sügavaks ja sellest väljatuleku erakordseid otsuseid väärivaks, siis midagi sel kombel erakorralist selles õhukeses kulude lõikes küll kokkuvõttes polnud.
Pigem oli see enamikus valdkondades (ilmselt küll üksikute valusate eranditega) selline üsna leebe ja pehme kompromiss, et natuke millestki oleks ju ilus raskel ajal loobuda ka.
Olen sattunud viimastel nädalatel rääkima mõne inimesega ministeeriumidest ja mõne suure avalik-õigusliku organisatsiooni juhiga. Ja saanud teatud üllatusena kinnitust, et pole neil seal mingeid nii drastilisi kaotusi, nagu avalikkuse ees kostvast retoorikast võiks järeldada.
Valdkonniti võib pilt erineda, aga siis on see valitsuse koordineerimatuse probleem, kui näiteks politseinikele ja päästjatele teistega võrreldes liiga tehakse.
Eks siin tundub taas avalduvat ikka seesama vana häda, et iga ministeerium on kui omaette vürstiriik, mis kunagi parteide vahel ära jagati.
Ehkki kõrvaltvaataja nii täpselt ei tea, kuidas valitsuse sees asjad käisid, tundub lisaeelarvet ridahaaval lugedes, et üks minister tegi ühtmoodi ja teine teistmoodi. Nii on mõni valdkond kaotanud vaid 0,4–0,5%, teine aga keskeltläbi 4–5%.
Aktiivsem riigitelevisioon ei laseks poliitikuil laiselda
Et illustreerida erasektori ja riigi olukorra ja valikute erinevust, võib tuua näite meediamaastikult, millega juhtumisi enam kursis olen.
Eesti suuremad ajalehed on keskeltläbi kaotanud esimesel poolaastal, võrreldes mullusega, tubli kolmandiku reklaamituludest, mõni väljaanne isegi poole. Teadaolevalt vist kõik toimetused on teinud seetõttu läbi umbes 10% üldise palgalangetuse ja lisaks sellele ka hulga inimesi koondanud, et vähegi kuludega nina vee peale jääks.
Ka Maalehe toimetuses tegime juba märtsist palgad kümnendiku väiksemaks.
See on olnud kogu meedias väga drastiline kokkutõmbumine, ilmselt suurim selles valdkonnas üldse viimase paarikümne aasta jooksul.
Kui sel taustal lugeda riigi teisest lisaeelarvest, et rahvusringhäälingu kulud vähenesid ka, tervelt 1,2% kogusummas 4,6 miljonit ning Sihtasutuse Kultuurileht (ehk Sirbi) kulud 1,3% summas 200 000 krooni, siis erameedia kaotuste ja taandumislahingute võrdluses on see lausa mikroskoopiline.
Arvestades, et tegutsetakse suuresti samal tegijate turul, siis suhteliselt võib nii väikest kärbet hoopiski selgeks tõusuks lugeda. Näiteks rahvusringhäälingu positsioon ajakirjanike tööandjana on viimase poole aastaga kindlasti tugevnenud sel taustal, et teised kanalid aina vähendavad ja koondavad jõuliselt või panevad üldse uksi kinni, nagu Oliver Kruuda kuulsusetu lõpuga meedia.
Iseenesest on mul selle üle siiralt hea meel, kui rahvusringhäälingu ja Sirbi positsioon tugevneb, sest meediatarbijana kuulun kindlasti pigem nende sihtgruppi ja ka ühiskonna üldise infovälja tasemel hoidmiseks ei piisa ilmselt ainult puhtalt turujõududest.
Seda on aastad selgelt näidanud kas või telemaastikul, kus alguses kõva häälega lubati ja loodeti, et TV 3 ja Kanal 2 hakkavad samuti sisukat ajakirjanduslikku programmi tegema ning selles ETVga konkureerima.
Küll ei saa televaataja ja maksumaksjana rõõmustada, et ETV tänavu taas kogu suve vaid kordussaateid laseb või et tellitud Sirp vahepeal kuu aega postkasti ei tule, kuna neil olevat kollektiivpuhkus. Kui nemad vaevuksid suvel pingutama, paneks see ehk ka poliitikuid rohkem tööle.
