Sõjaajaloolane, kes tuli ilmale Stalingradi lahingu avapäeval
Mati Õuna nimi seisab poolesaja ajalooainelise raamatu kaanel.
Oma esimese ajalooalase kirjatüki pani ta paberile 1979. aastal. See oli retsensioon raamatule “Admiral”, mis rääkis kuulsast Armeenia päritolu admiralist Ivan Issakovist. Lugu ilmus Sirbis ja Vasaras.
Raamat kubises igat sorti vigadest, millest osa Mati Õun püüdis oma kirjatükis ära õiendada.
Õuna esimeseks raamatuks sai 53aastase mehena 1995. a kirjastuses Olion välja antud “Lahingud kaugetel meredel”.
“Minu Vene ajal tehtud leping sellele oli 1500 rubla. See oli minu kui tollase teatri- ja muusikamuuseumi direktori poole aasta palk. Siis aga vahetati see kroonideks ja ma sain lõpuks kätte 150 krooni.”
Sõjaajaloolaseks saamises kahtlustab Õun asjaolu, et on sündinud Tallinna Keskhaiglas keset kuumimat sõjasuve, 1942. aasta juulis. “See jäi mulle lihtsalt sisse.”
Taaskohtumise rõõmust sündinud
Mati Õuna isa mobiliseeriti 1941. aasta augustis Punaarmeesse. “Õnnetuseks jäi tal päästvast neljakümnest eluaastast mõni kuu puudu. Aga õnneks sattus auriku Eestirand peale.
Aurik jäi sakslaste pommirahe alla, mistõttu kapten Boriss Nelke suunas laeva Prangli saare randa. Üldse pääses aluselt 2700 Eesti meest. “Minu isa nende hulgas. Olen tolle taaskohtumise rõõmuga tehtud laps.”
Mati Õun naljatleb, et isa ilmselt peale poiste muud teha ei osanudki. Oli veel vanem vend, kes suri paarinädalaselt ning keda ta näinud pole, aga kelle haual ikka veel käib. Surnud on ka noorem vend.
1944. aastal käis isa Pitka poistega Tartu maanteel valvetõkkes. “Pikale poolteisekilomeetrisele sirgele seadsid nad kuulipilduja üles. Ja kui esimesed Willysed nähtavale ilmusid, tõmbasid neile tule peale. Ent kui juba tankid nähtavale ilmusid, pidid taanduma.”
1949. aastal pakkis perekond asjad kokku ja ootas, millal järgi tullakse. “Olime Tallinnas. Kus kurat sa end ikka varjad, kui kogu Eesti oli juba korraliku kontrolli all. See karikas läks meist siiski mööda.”
Mati alustas oma kooliteed Kivimäe koolis. “Praegu on seal Kivimäe põhikool. Kool nagu kool ikka. Kuigi direktoriks oli vahepeal tõeline naiskommar, olid õpetajad enamjaolt rahvuslikult meelestatud.” Tänini näeb ta oma kunagisi klassikaaslasi siinkandis liikumas. “Tüdrukuid rohkem kui poisse, poisid kipuvad juba teispool jõge viibima.”
Nagu eluaegne karistus
Koolis on Mati Õun käinud kokku 21 aastat.
“Edasi astusin Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikumi Tõnismäel, selles stalinistlikus sammastega hoones asub praegu Tallinna tehnikakõrgkool.
Mingit sihti mul sel ajal silme ees polnud, tehnikumi viis mind väga proosaline põhjus — maksti stipendiumi. Pere oli meil suur, raha eriti palju polnud. Isa ametiks oli parketilaudsepp. Puhastas ja parandas põrandaid artellis Parkett.”
Tehnikumis õppimine istus Matile hästi, kuna tal oli matemaatika peale hea pea ja ehitusvärk on ju kõik arvutamisega seotud.
“Tehnikumi ajal lugesin läbi ka oma esimesed sõjaajaloo raamatud.”
Pärast tehnikumi lõpetamist sai Mati Õun aasta töötada Eesti Projektis, kui ta 1962. aastal kutsuti laevastikku sundaega teenima.
“Ei vedanud, mereväes pidi ju vastu pidama tervelt neli aastat. Oli tunne, nagu läheksin kandma eluaegset vanglakaristust. Olin kopsutuberkuloosi põdenud. Nime taha kirjutati: mitte saata raskete kliimatingimustega piirkonda. Nii saadeti siis polaaraladele.”
Ometi ei kahetse ta seda jõhkrat nõukogulikku tõlgendust. “Mind saadeti Granitnoje asulasse Koola poolsaarele Murmanski lähedal. Kohalikud ütlesid oma kliima kohta: üksteist kuud talve ja ülejäänu on suvi!”
Vaatamata kõigele, tuli Mati Õun pärast teenistusaja ümbersaamist rõõmuga koju.
“Mis sest, et ma sealses väga heas raamatukogus just hakkasingi põhjalikumalt sõjaajaloosse süvenema. Ja kohaliku noorema ohvitserkonna hulgas oli tol ajal ju üsna ärksaid mehi, kellega ma heaks tuttavaks sain. Olid mõnusad ja head vene intelligendid, kes asjaolude kokkusattumisel sinna olid sattunud.
Neil aastail ilmus Venemaal ka hulk head tõlkekirjandust Teise ilmasõja lahingute kohta. Nii et võin öelda — minu ajaloohuvi sai alguse just seal.”
Päris n-ö ajalookiiksu Õunal koju naastes peas veel polnud.
“Läksin tagasi Eesti Projekti. Kuna olin tehnikumi lõpetanud punase diplomiga, mis võrdus tol ajal keskkooli kuldmedaliga, sain kõrgkoolidesse hõlpsasti sisse. Mõtlesin ka geograafia peale, aga siis mõistsin, et ega Eesti geograafidel midagi teha pole, kogu maateadus kippus piirnema suure Nõukogude Liiduga.”
Välistatud polnud ka kehakultuur. Nimelt oli ta harrastanud klassikalist tõstmist. “Surusin 90 kilo, rebisin 90 ja tõukasin 117,5. Sellest oli mul kasu ka sõjaväes. Vene ühiskonnas oli tõstja ehk jõumees tehtud mees. Oled tugev, järelikult võid ka vastu vahtimist anda!”
Õun meenutab üht seika. “Kasarmus istus mu kõrval kord üks kiilakas viimase aasta mees. “Ah et oled estonets,” ütles ta mulle. “Aga Estonias sain ma kord kere peale. Nüüd annan selle sulle tagasi.” Mina vastu, et annan hoopis sulle seal saadule veel lisa. Siis tegid teised tollele riiukukele selgeks, et eestlane Õun on štangist. Ja oh imet — kohe jäi mees vagaseks!”
Lisaks tõstmisele hakkas suur spordifänn Mati Õun harrastama ka atleetvõimlemist.
Kuuekümnendad kulgesid külma sõja haripunktis. Tundus, et kohe-kohe läheb lahti. “Siis hakkasin huvi tundma, et mis relvad kummalgi poolel on ja mis nendega saab ette võtta. 1976. aastal marssisingi Tartusse ajalugu õppima. Olin päris vana mees, 34 turjal, kodus kasvas juba kaks poega. Mõistagi astusin kaugõppesse.”
Hirmus Eesti Vabariik
Ülikoolist tuletab Mati Õun hea sõnaga meelde professor Sulev Vahtret.
“Kui ma teisel kursusel pakkusin välja, et tahaksin spetsialiseeruda sõjaajaloole, polnud ülikoolist selleks juhendajat olemas. Vahtre oli siis ainsana nõus hakkama, et saab ise ka selle asja selgeks. Tegin siis kursusetöid Eesti laevastikust ja merekindlustest.”
Kuidas see tol ajal võimalik oli?
“Mis parata, see oli ajalugu. Tallinnas oleks võib-olla käsi ette pandud, aga Tartus vaadati asjale rohkem sisulisest küljest. Hiljem küsiski Tallinna professor, kes nüüdseks mulla all on ja kelle nime ma siinkohal ei hakka ära tooma, et kuidas mul sihuke asi üldse on saanud läbi minna. Polnud ju kommunistide arvates maa peal kunagi midagi nii hirmsat eksisteerinud kui Eesti Vabariik!”
Tartus käimise aega peab Mati üheks toredamaks oma elus. “Pääsesin minema laste kisa ja naise jorina eest!”
Märkamatult kaldub jutt viskisortidele, mida tol ajal võimalik hankida oli. Ja toredatele sõpradele, kellega Mati Õun just neil aegadel tuttavaks sai. “Tiit Noormets, Toe Nõmm, Sergei Stadnikov,” loetleb ta.
Millal jõudis kätte päev, mil Mati Õun end ajaloolasena tunda võis?
Seitsmekümnendate lõpus hakkas ta kirjutama oma esimest raamatut, nägemata mõistagi ette seiklusi, mis selle avaldamisega ette kerkida võiksid. Lugu väärib meenutamist kui väga tabav illustratsioon tuntud ütlusele: algul ei saanud vedama…
Valmis sai see sõjalaevadest rääkiv teos 1981. aastal.
Kuidas karastus teras
“Olin tol ajal n-ö majasõber Mündi tänaval asunud antikvariaadis, kus liikus hulganisti põnevat kirjandust. Seal töötasid kaks mõnusat kaksikõde. Üks neist mulle selle raamatu kirjutamise idee andiski.
“Mõtlesin siis, et proovida ju ikka võib,” meenutab Õun.
Tallinnas Saarineni majas Pärnu maanteel oli tol ajal kirjastus Valgus. Õun käis seal end algaja ajaloolasena oma mõnusate mõtetega tutvustamas. Peatoimetaja kratsinud kogu jutu peale kukalt ja arvanud, et selline raamat neile ikkagi ei sobi.
“Selgitasin vastu, et noorsugu on vaja patriootiliselt kasvatada. Selle peale läksid kirjastuse mehed elevile, pidades mu mõtet heaks.”
Ta mäletab, et pakkus tol ajal ilmunud “Saja masina” sarjas välja oma raamatu pealkirjaga “Sada sõjamasinat”.
Mõne kuu pärast kutsuti mees uuesti välja. Kirjastuses oli tekkinud mõte koondada “Saja sõjamasina” alla tegelikult kolm raamatut — sõjalaevadest, soomusmasinatest ja sõjalennukitest.
“Kurat, eks mulgi olnud sellest tohutult hea meel! Nägin siis sõjalaevadega hirmsat vaeva. Et kõik oleks hea ja ilus, kirjutasin teksti kuus-seitse korda ümber. Pildid joonistas Väino Tõnisson. Oli hea käega kunstnik. Andsin käsikirja ära, sain lepingu. Tegin ka “Soomusmasinad” valmis.”
Vahepeal ei juhtunud umbes kolm aastat mitte midagi. Siis hakati raamatut toimetama. Kohe algasid ka arusaamatused. Autorilt nõuti aru, miks Vene laevad põlevad ja lähevad põhja. Niisugust asja olla ei tohi.
“Aga ma olin kasutanud kõigi Vene laevade puhul, nagu kord ette nägi, Nõukogude allikaid. Paari kuu pärast leiti uus häda — ma kirjutavat lääneliitlastest. Kuid meil ju pole olnudki läänes mingeid liitlasi. Siis tulid pilved. Tõnissoni piltidel oli kujutatud Vene laevu pilvise taeva all. Taevas peab olema sinine, äärmisel juhul mõned valged pilved võivad olla. Üks kirjeldamatu lollus teise järel.”
1989. aastal toimus pööre, kultuuriministriks oli saanud Lepo Sumera ning Mati Õun läksid, pildipatakas käes, Sumera juurde. “Ütlesin, et nad on mu raamatu ära solkinud. Siis kirjutas Sumera peale resolutsiooni: taastada esialgne olukord. Jäid pilved ja sinimustvalged lipud Eesti laevadel.
Viisin siis selle paberi viimaseid päevi hingavasse Valgusesse. Võtsid küll Sumera paberi teadmiseks, aga raamatut välja andma ka ei kiirustanud. Mõtlesid, et küllap saab perestroika otsa ja pärast on kõigil sulg sabas. Ei tulnud raamatut kusagilt. Selle andis lõpuks 1999. aastal välja entsüklopeediakirjastus.”
Eesti riik — üsna lootusetu projekt?
Siit sai alguse ka Mati Õuna tõeline tähelend. Eesti ajalookirjandus on tänini kulunud 14 aasta jooksul rikastunud tervelt 51 teosega. Paarkümmend raamatut on ta teinud teiste autoritega kahasse, kolmkümmend on aga Mati Õuna soolo. Oma kulu ja kirjadega pealegi.
Aega selleks oli siis, kui Õuna projekt “Sõjaajaloo leksikon” kaitseministeeriumis lõpetati. Siis õppis mees peale raamatu kirjutaja rolli ära ka väljaandja oma. Kultuurkapital on tema puhul igasugusest toetusest keeldunud — sõjaajalugu ei käivat kuidagi kultuuri alla.
“Aga ärivaimu mul pole,” kurdab ta. “Ma ei oska nimelt ligimesel nahka üle kõrvade tõmmata.”
Kuid ta on teinud seda, mida on tahtnud. Mõnevõrra on Õuna tegemisi toetanud kaitseministeerium, appi on tulnud ka mõned ärimehed. “Kaitseministeerium on toetanud kolme raamatu väljaandmist, kaitsevägi pole midagi toetanud.”
Mati Õun ütleb veendunult, et kaitseministeeriumi sõjaajalugu ei liiguta. “Kes aga minevikku ei mäleta, elab tulevikuta,” tsiteerib Õun.
“Ma kardan, et Eesti Vabariigis nõnda ongi. Kui Eesti valitsus peab ajalugu mingiks mõttetuseks, on kogu Eesti riik üsna lootusetu projekt. Ma küll loodan vaikselt, et nõnda pole, aga samas kardan, et just nõnda see ongi.“
- Sündinud 17. juulil 1942 Tallinnas
- Abielus, viis last
Haridus
- Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikum 1961
- Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskond 1984
Töö
- Eesti Projekt 1961-1980
- Kultuurimälestiste Instituut 1980-85
- Meremuuseumi teadur 1986-89
- Teatri- ja muusikamuuseumi direktor 1989-92
- EV Kaitseministeerium 1992-96
Looming
- Teosed: “Eesti Vabariigi kindralid ja admiralid” (1977, 2002); “Eesti sõjavägi 1920-1940” (2002); “Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased” (I-IV, 1997-2004); “Surmalinnud. Strateegilised tuumapommitajad ja tiibraketid maailmas” (2009) jpm.
