HEA LEID: Keeda 20krooniga laar sülti kogu perele
Linda sülditegu:
2 poolikut seapead (kumbki umbes 2 kg)
soola
loorberit
sibulaid või sibulakoori
porgandit
terapipart
Seapea ostab Linda tavaliselt Viljandi turult, kus see on müügil koos kõrvadega, kilohinnaga viis krooni. (“Mõnel pool on kõrvad ära lõigatud ja müüakse eraldi 20 krooni kilo, see on juba kallim!”)
Poolikutel seapeadel lõigatakse kõrvad ära, pead tükeldatakse, samuti lõigatakse ära puhas pekk. (Seda võib omakorda kasutada hapukapsaid keetes, raisku ei lähe midagi. Ka ninaots ei lähe potti, selle saab tavaliselt endale koer.)
Tükeldatud seapead koos kõrvadega pannakse suurde potti külma vette (vett läheb umbes viis liitrit) ja tõstetakse pliidile. Keema peavad nad seal üsna pikalt, oma kolm tundi. Juhul, kui selgub, et vett on saanud liha kohta vähe, siis valab Linda seda julgelt juurde. (“Mõned ütlevad, et ei tohi külma vett panna, teeb hägusaks, aga mina pole vahet märganud.”)
Muud liha lisaks Linda ei pane, seapeas endas on head kraami küllaga. Teinekord on ta proovinud lisada seajala, kuid see teeb kallerdise kõvaks ja selle koguse kohta üle ühe jala ei maksa kindlasti panna.
Samuti eelistab Linda sülti teha puupliidil.
Kui sült on natuke keenud, siis lisab Linda soola, see aitab vahul paremini välja tulla. Vaht tuleb ära riisuda hoolikalt, muidu jääb leem hall ja maitse pole nii hea.
Kui enam vahtu ei tule, siis võib panna sisse sibulad. (Lindal pole sibulaid raisata, tema on jätnud mõnda aega selleks otstarbeks alles sibulakoored, nii punased, kui kollased — koguseliselt võttes nii paar parajat peotäit.) Sibul annab lõhna, värvi ja maitset. Kahe pooliku pea kohta läheb loorberit kaks lehte, mida Linda natuke näppude vahel purustab, üks leht kolmeks näiteks.
Terapipart läheb 7 — 8 tera.
Sült peab seejärel podisema tasasel tulel (mitte vurinal keema) nii kaua, kuni liha on kontide pealt täitsa lahti ja liigub, aga päris pudruks ka keeta ei tohi.
(“Hea on vaadata kõrvade järgi, kui need on pehmed, siis hakkab liha ka valmis saama.”)
Seejärel tõstab Linda liha kahe kulbiga vaagnale ja kurnab leeme läbi sõela teise potti ning jätab õrnale tulele.
Kõik suhupanekuks mittesobiv läheb hakkimisel süldikogu hulgast välja ning hakitud liha ise leeme sisse tasasele tulele. Sinna hulka lisab Linda vahel porganditükke, kui on aega, siis lõikab need ilusaks lillekujuliseks ja laob hiljem vormi põhja.
Nüüd on veel viimane aeg proovida maitset ja lisada vajadusel soola.
Pärast seda tõstetakse liha koos leemega vormidesse ja pannakse jahtuma. Kui panna sült purki ja kaanega sulgeda, siis seisab ta külmikus rahulikult oma paar nädalat.
Selliselt keedetud süldile ei teki peale paksu rasvakihti, toit on lihtne ja maitsev ning mis mitte vähetähtis — maksis tegijale, kel maitseained kodus, vaid seapeade raha ehk 20 krooni.
Linda omatehtud sinep
Tavaliselt teeb Linda ise sinepi, sest poesinepis võib olla ka selliseid aineid, mida endale teadlikult taldrikusse ei lisaks.
Sinepit teha on väga lihtne, tuleb osta apteegist sinepipulbrit (seda, millega lastele soovitatakse jalavanni teha), poes ei ole Linda seda müügil näinudki.
Tavaliselt võtab Linda pisikese purgi, paneb sinna kaks teelusikatäitsinepipulbrit, 0,5 tl soola, suhkrut pool soola kogusest.
Söögiäädikat samuti väike törts ehk ca 0,5 tl.
Peale läheb keedetud kuum vesi, samal ajal hoolikalt segades. Sinepipulber paisub kõvasti ja vett tuleb panna nii palju, et mass paras oleks. Enne tarvitamist peab sinep umbes ööpäeva külmkapis seisma.
MAALEHT.EE KOMMENTAAR
Ettevõtmine võib algul tunduda liialt aega võttev, kuid teisalt, kui oled töötu või muidu aega on, siis miks mitte sülditegu ette võtta.
Samuti on asja pluss see, et tead täpselt, mida sööd. Kui enne pole seapeaga tegemist teinud ja selle tükeldamine ja käsitlemine kuidagi imelik võib tunduda, siis ehk aitab teadmine, et viinerite-vorstidega söövad inimesed iga päev küllaga selliseid asju, millest nad muidu midagi teada ei tahaks.
Linda süldiga puutusime kokku imelikul kombel jaanipäeval, kui naine selle kesksuvel pisut tavatu roa oli küla lõkke äärde kaasa toonud.
Ajakirjanik igatahes sõi ja kiitis.
