Kodune ja kadunud kolgaranna kiel
Kaks perekonda – neli täiskasvanut ja kolm last – mahutasid end vanasse Volgasse ja reis põhjast lõunasse võis alata. Seda, et mitmetunnise sõidu järel peatselt kohale jõudma hakkame, ennustasid meile, lastele, teeäärsed lehmakarjad. Mustavalgekirjud piimaandjad asendusid tasapisi punastega.
Punased lehmad ja võru keel
Vanatädi juures räägiti hoopis teistsugust keelt kui meil kodus. Aru saime justkui küll, aga võõraid sõnu oli siiski palju ja rääkimisest ei tulnud midagi välja.
Ühel suvel otsustasin neid võõraid sõnu üles tähendama hakata, justkui sõnastikus: väits – nuga, pang – ämber jne. Kirjutasin sõnad paberilehele ja peitsin lehe koos pliiatsiga isa pintsakutaskusse. Mis koht veel kindlam võinukski olla!
Kui isa hiljem kätt taskusse pistes paberilehe avastas, oli täiskasvanutel nalja ja naeru küllaga – näe, laps püüab omal käel võru keelt õppida!
Meeles on ka ühe sugulase abikaasa, kes oli tulnud Ida-Virumaalt, kuid rääkis kohalikku keelt paremini kui mõni Võrumaalt pärit inimene. Minu lapsemeelsele pärimisele, et kuis siis nii, vastas mees: selle maa keelt, kus sina elad, pead sina oskama!
Hiljuti, kui Juminda küla kohta raamatut kokku panin, tulid need lapsepõlve keelelood mulle meelde. Raamatus on juttu ka meie ranna keelest – kolgarannast –, mida praegu enam keegi ei räägi. Tagakaanele said kirja pandud XX sajandi algul üles tähendatud laused, milles ka mõni rannakeelne sõna sees: Juminda on Kuusalu kihelkonda arvatud. Ta on üks poolsaar, mille peal üsna vaevast kuuse metsa kasvab. Põllumaa kohta, mis tema külge arvatud, ei või sugugi kiitust anda, aga oma tööarmastaja rahva läbi teda just keige oonumate sekka ei või arvata.
No küll ma mõtlesin, et mida see “oonum” või “oonumas” tähendab. Ei mõelnud välja, küsisin järele. Viletsam, selgus. Ehk siis siinset rahvast ei või mitte kõige viletsamate sekka arvata.
Meie küla raamatu seletava sõnastiku autor, naaberkülast Leesilt pärit Liina Paadimeister kirjutab sessamas raamatus, et “setu, võru, mulgi ja kihnu keelele pühendatakse lausa riiklikku tähelepanu, Põhja-Eesti keel ja selle murded on aga täiesti unustusse jäänud”.
Kihnlastel on “Aabets”, võrukestel Uma Leht, setudel Setomaa ja kuningriik veel takkapihta. Vana kolgarannat mõistvaid inimesi võib aga ühe käe sõrmedel üles lugeda, “muutunud” rannakeelt ehk polavärnikut räägivad vaid vähesed.
Samas, mu meelest on meil siiski lootust sõnu nagu auskar, ousud, nögutama, roodima või esitük igapäevases kõnepruugis kasutama hakata.
Tuleb tegutseda
Kui mälu ei peta, elab maamunal veel vaid kaks liivi keelt emakeelena kõnelevat inimest. Iirlastele õpetati nende oma emakeel, mis vahepealsetel aastakümnetel inglise keele poolt ära tapeti, taas selgeks euroraha toel.
Meil tuleb vaid tegutsema hakata. Sest kaua sa elad maal, mille keelt sa ei räägi! Vast on siis poole sajandi pärast meie maile kolinud inimestel põhjust öelda: Mess mul aitas, pidin purssima rannakieles, et tema aru sais.
