Miks küll peab olema elamine nii ebavõrdne? Ameeriklaste veebiväljaanne olla avaldanud need kohad maailmas, kus elada on kõige ohutum – looduse mõttes. Ja nende viie kõige ohutuma hulka kuulub ka Eesti. Ainult et... Kui maavärinad, tsunamid või vulkaanid mõnda piirkonda ka ei ähvarda, siis sajaprotsendiliselt kaitstud pole me ometi keegi.

On üks jõud, mis on sama ettearvamatu kui loodus, ainult et palju kurjem. Sest loodusel ei ole halba iseloomu. Ega kasuahneid plaane. Loodus lihtsalt on. Inimene aga teeb. Teeb kurja samasugusele inimesele nagu ta ise.

Seitsme eestlase röövimine on mu mõtteis olnud kõik need päevad. Olen isegi keset ööd arvuti juurde läinud lootuses, et ehk nad on nüüd leitud. Kadunud inimesest või inimestest raskemat tragöödiat pole võimalik ette kujutada. Seda eelkõige muidugi kadunud inimese lähedaste jaoks.

Ükski ema ei õpeta oma lapsele maast madalast, et inimesi tuleb karta. Karta tuleb libedaga kukkumist, mürgise seene söömist, rumalaks jäämist laiskuse tõttu. Ja muidugi pimeda ajal mööda maanteed kõndimist. Aga karta teist inimest?

Minu käest on tuhat korda küsitud: kuidas on võimalik, et sa ikka ja jälle komistad inimeste otsa, kes sind petavad? Et millal ma küll õpin. Ja siis ma vastan, et minul pole midagi õppida. Valetamine, varastamine ja muud suliteod on nende inimeste probleem, kes niimoodi elavad. Kui ma iga halva teo korral, mis mu elu riivanud on, kaotaksin tükikese usaldusest inimeste vastu üldse, siis mis minust alles jääks? Ainult kõiki ja kõike kahtlustav närvipundar!

Aga kurjade inimeste kõrval peaks proovima hoiduda ka neist, kes on ükskõiksed. Ükskõiksus ja hoolimatus on nagu väljaravimata viirushaigus, mis ühel hetkel lööb sind jalust maha igatahes. Nii et sellega tuleks võidelda. Ega ma muud võimalust ei näe, kui et iga lapsevanem peaks oma eluhoiakutega ette näitama, kuidas on õige.

Küsisin oma tütrelt, miks nad mehega ostavad oma napi sissetuleku juures lapsele kõige kallimaid mähkmeid. Neid öko omasid. Mõtlesin muidugi, et ehk need on lapsele kõige paremad. Kuid see oli vale vastus.

“Tavalised mähkmed ei mädane ju maa sees iial ära. Ja kui mähkmete tükid satuvad merre, siis kalad neelavad neid tükke ja surevad,” ütles mu tütar. Maailma päästmine algab väikestest asjadest. Ja suurest hoolimisest kõige elava vastu. Siis ei pea oma elule tagasi vaadates küsima, kust küll need augud mu hinge said.

Nüüd siis sellest auguga kampsunist, mille leidsin soliidsest poest. Ilus suur pood, mille kaup tuleb Rootsist. Üldise värvivaesuse taustal hakkas mulle silma üks valge tumesiniste triipudega kampsun. Seda rippus seal ainult üks.

Varruka esiküljel märkasin väikese näpuotsa suurust auku. “Kas siis, kui kampsunis on auk, saab selle odavamalt?” küsisin müüjalt. Kampsun maksis 29.90 eurot ehk siis kroonides ligi 500. Väga palju minu meelest.

Ilus noor blond näitsik astus lähemale. “Kus see auk on?” küsis müüja. Pistsin väikese näpu august läbi. “Viisteist protsenti!” ütles augu asjatundja sekundiga... Lahkusin kampsunist väikese kahetsusega. Huvitav, kui suur see auk peaks olema, et rõivatükk poole hinnaga kätte saada? Arvatavasti pannkoogisuurune ja keset kõhtu...

Aga igal juhul eelistan ma auke kampsunis aukudele hinges! Need katkised asjad saab ju lihtsalt ostmata jätta. Oma hinge peame aga kaasas kandma elu lõpuni.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena