Meie ohtlik toidulaud
Kui küsida, mida tähendab tervislik toitumine, vastatakse umbes nii, et tuleb toituda tasakaalustatult, tarbida küllaldaselt vitamiine ja mineraale, kõrge-kvaliteedilisi valke, küllastamata rasvu jne.
Sealjuures arvatakse enamasti, et tervislik toitumine on justkui “Harju keskmine” ning loetakse ette n-ö tervislikud toidud, mis peaksid olema kasulikud kõikidele ühtmoodi. Ometi on toitumine sügavalt individuaalne, sest iga inimese seedetrakt ning immuunsüsteem toimivad erinevalt, nagu on erinevad ka meie maitse- ja lõhnataju või naha tundlikkus.
Seetõttu peab ka meie toit erinema. Ometi leidub praegus-aja toidumaailmas tegureid, mis ohustavad meid kõiki. Millised need on ja kuidas ohtusid vähendada?
Kõigepealt muidugi taimekaitsevahendid, mida leidub nii vees, mullas kui ka meie toidus. Pestitsiidide otsesel või kaudsel toimel elurikkus kahaneb ning ka taimekahjurite looduslikud vaenlased hukkuvad.
Jäägid liiguvad mullast taimedesse, kus tolmeldavatel putukatel tekivad ka väikeste koguste mõjul häired füsioloogilises seisundis ja käitumises. Taimekaitsevahendite jäägid satuvad ka taimede seemnetesse ja viljadesse, sealt loomasööta ning loomsete saaduste kaudu inimtoitu.
Näiteks Rootsis on põllumajandusmaastike vetes leitud rohkem kui 40 pestitsiidi jääke. Eesti mullaseire näitas 2006. aastal jääke 89% proovidest, kusjuures vaadeldi vaid teatavaid ühendeid. Paljudes muldades leiti praeguseks juba ammu keelatud vahendite nagu DDT, Prometrin, Trifluralin jm jääke.
Peenrateta koduaiad
Probleemiks on ka nitraatide sisaldus. Loomulikult soovib tootja teenida head ja suurt kasumit, millest tuleneb vajadus nitraatide abil tootmist turgutada. Samas see, kas nitraatide hulk toidus on inimesele kasulik, jääb teisejärguliseks.
Aga kui tarbija mõtleb tõsiselt oma elu ja tervise kvaliteedile, otsib ta alati juurvilju, mis nitraate ei sisalda.
Olen alati hämmingus, kui imetlen ilusaid uusi maju ja muru nende ümber, aga ei näe seal ühtegi peenart, kus majaomanik oma lastele ja endale ökoloogiliselt puhtaid juurvilju kasvataks.
Muidugi, supermarketites on ju kõike saada! Kahjuks on just juurviljade kvaliteet neis alati pisut kahtlane.
Ka E-ainete sisaldus valmistoitudes teeb muret. Meile püütakse selgitada, et need ained ei kujuta tervisele vähimatki ohtu. Tõepoolest, on viimane aeg õppida eristama kahjulikke E-aineid nendest, mis seda tõenäoliselt ei ole.
Kui kasutame E-aineid lühiajaliselt, ei pruugi meie maks selle all tõesti kannatada. Aga kui süüa neid valimatult aastakümneid? Kus on uuringud, et iga inimene saaks veenduda, kas ta ikka soovib süüa pakutud toodet või valib näiteks lihatoote, kus ei ole E-aineid?
Käisin hiljuti kahes supermarketis ja uurisin kõiki pakendeid. Hämmastav oli tõdeda, et tervelt 99% toodetest sisaldas mitut E-ainet ja ainult üks vorst oli E-vaba.
Huvitav oli ka see, et mõlemas kaubakeskuses oli just selle vorsti koht riiulis tühi, sest toode oli väga kiiresti läbi müüdud. Tegin järelduse, et inimesed on hakanud lugema, mida nad söövad ning saavad väga hästi aru, et mitte kõik maitsev pole tervisele kasulik.
Probleemiks on samuti hormoonpreparaatide ning antibiootikumide kasutamine kala-, linnu- ja loomakasvatuses. Eriti markantne näide on lõhe, mida tarnitakse ilmselt Norrast. Väidetavalt need, kes kala sellisel moel kasvatavad, ise oma lõhet ei söö.
Kala on küll ilus, punaka värvusega ja rasvane. Kas aga ka meie tervisele kasulik? Mul õnnestus osta ühelt kalamehelt lõhet, mille ta ise oli merest püüdnud. See polnud kaugeltki nii rasvane ega ilus punane, kuid ta oli maitsev, ja mis kõige tähtsam – ehe.
Kui ilusad on juur- ja puuviljad, mida meile kogu aasta jooksul lõunamaistest riikidest sisse tuuakse! Häda on aga selles, et neid säilitatakse angaarides ja töödeldakse kemikaalidega.
Olen endale ammu selgeks teinud, et nii õunad kui pirnid tuleb kindlasti ära koorida, sest paratamatult tekib küsimus, kas selline keemiline töötlus ikka on meie tervisele kasulik.
Pooltel lastel allergia
Ainuüksi nende probleemide puhul – aga toidu valdkonnas on muresid rohkemgi – tekib paratamatult küsimus, kas kõik Euroopa Liidu normatiivid ja load on ikka korrektsed. Pole kahtlust, et siin on, millest rääkida.
Suure staažiga pediaatrina mäletan, et tollel halval nõukogude ajal, kui imik toitus emapiimast, esines allergiat ainult mõnel üksikul lapsel. Nüüd on ka emapiimast toituvatest lastest ligi pooltel eri allergiavormid. See on ere näide sellest, et mõningad tõekspidamised on vaja ümber vaadata ja lahti mõtestada.
Viimatistel valimistel esitletud erakondade programmidest ei õnnestunud mul leida punkte, et Eesti riik peaks hakkama rohkem panustama toidukvaliteeti kui ühte tähtsasse tegurisse, mis aitaks parandada inimeste elu ja tervise kvaliteeti.
Mahepõllumajandusest küll räägitakse, kuid ometi on see valdkond jäänud vaeslapse rolli. Ent just seda suunda tuleks palju kiiremini arendada. Mahetooted on küll kallid, kuid näiteks kulla kokkuostmise asemel on paljud inimesed valmis kulutama raha kvaliteetsele toidule.
See ju ongi tegelikult meie elu ja tervise kõige kindlam alustala.
