Hea vesi ei olegi absoluutselt puhas
Öeldakse, et puhas vesi on elu alus. Niisugust vett aga polegi alati lihtne saada. Missugune vesi on hea? Kui puhas peab see olema? Vastust aitab leida Tallinna Tehnikaülikooli keemiatehnika instituudi professor Rein Munter.
Kuidas võiks üldiselt hinnata Eesti vee kvaliteeti?
Suhteliselt heaks. Iseäranis võrreldes näiteks Indiaga, kus ma poolteist aastat tagasi käisin Euroopa Liidu ja India veeseminaril. Seal on pea kõik looduslikud veed bakterioloogiliselt saastunud. Lisaks veepuudus. Sama olukord valitseb Aafrikas, araabia maades ja kohati ka Ameerika lõunapoolsetes osariikides. Eesti on veevarude poolest tõepoolest õnnelikus seisus.
Kui suured on veekvaliteedi erinevused Eestis piirkonniti?
Eestis tehakse joogivett pinnaveest vaid Tallinnas (Ülemiste järv) ja Narvas (Narva jõgi). Mujal saadakse seda põhjaveest. Protsentuaalne jagunemine on 15 ja 85%.
Pinnaveed sisaldavad huumuse põhiliste koostisosade hulka kuuluvaid bioloogiliselt aktiivseid ühendeid ehk humiinaineid ning ka loomset ja taimset planktonit (eriti soojadel suvekuudel). See teeb vee puhastamise tehnoloogia keerulisemaks.
Niisugusesse vette ei tohi doseerida kloori, nagu on seda Tallinnas alates 1927. aastast tehtud. Tol ajal ei teatud, et kui humiinainete- ja planktonirikkasse vette satub kloor, tekivad trihalometaanid ehk kantserogeensed kloororgaanilised ühendid, neist tuntuimana kloroform (CHCl3).
Sellele jõuti jälile Rootsis ja Ameerikas alles seitsmekümnendate teisel poolel. Tallinnas sai see probleem likvideeritud 1997. aasta novembris osooni kasutuselevõtuga.
Mille poolest osoon parem on?
Erinevalt kloorist osoon vähkitekitavaid ühendeid ei anna. Kloori küll vette lisatakse, kuid nüüd alles enne selle veevõrku juhtimist, kui see on puhastustsükli täielikult läbinud. Seda on vaja vee pikemaaegseks desinfitseerimiseks, mida osoon ei suuda.
Narvas seisab osoonimisele üleminek ees lähiajal. Muide, osoonimise juurutamine Tallinnas kohtas alguses suurt vastuseisu. Levitati asjatundmatuid kuulujutte, nagu krõmpsutaks osoon isukalt veetorustikku. Enne veevõrku suubumist oli aga osoon veest ammu kadunud (ära reageerinud).
Millised on meie põhjavee omadused?
Põhjavesi on Eestis paraku piirkonniti väga erinevate omadustega. See ei tähenda, et kuskil otsene kõlbmatus kõne alla tuleks.
Näiteks Lääne-Eestis Audru–Ahaste kandis sisaldab põhjavesi lubatust rohkem fluoriide (kuni 6 mg/l), nende toimel inimese hambad pruunistuvad.
Ahastes on leitud ka üks puurkaev, mille vesi sisaldas nii palju väävlit, et suvel soojaga, kui vesi sai õhustamise protsessis hapnikku, hakkas vohama väävlibakter. Tekkis valge sültjas sade, mis pääses läbi kõigist seadmetest ja filtritest, ummistas torustikku ning jõudis tarbija veekraanideni. Sealgi sai vanast tehnoloogiast loobutud.
See kujutas endast õhustamist ja filtreerimist läbi mangaanrohelise liiva. Filter täidab ioonvaheti ülesannet, pehmendades vett ning kiirendab tänu mangaandioksiidile kahevalentse raua hapendumist. Nüüd on selle ülesande täitmiseks juba paremaid materjale nagu näiteks FMH ja Pyrolox. Vana süsteemi puuduseks oli see, et ei kasutatud üldse desinfitseerijat. Osooni kasutamisega saab see mure murtud.
Tartust lõuna poole sisaldab põhjavesi üsna palju rauda, mangaani ja kohati väävelvesinikku.
Fluoriidi eemaldamiseks veest peab kasutama membraantehnoloogiat. On ka meetod, kus fluoriid adsorbeeritakse alumogeeli (Al2O3) teradele. Ent filtrit tuleb regenereerida kord happega, siis jälle leelisega. See töö vajab väga head veekeemikut. Soomes on levinud automaatsed membraanpuhastusseadmed. Osa veest filtreeritakse membraanis, muist juhitakse sellest mööda. Vastasel juhul võetaks kõik soolad veest välja ja see soolavaba vesi enam joogiks ei kõlba.
Segamisega saadakse normikohane vesi, kus fluoriidisisaldus ei ületa 1,5 mg/l. Meditsiinilisest seisukohast peaks see kogus olema ca 0,8–1 mg/l,
et vältida hambakaariese teket. Mitmekordne normi ületamine põhjustab aga hammaste lagunemist ja luude hõrenemist.
Rakvere kandis on leitud põhjaveest liigselt boori ja baariumi. Mõnes paigas esineb ülemäära mineraalsooli, kloriide ja sulfaate.
Põhjavesi Eestis, ka Ülemiste järve oma, on üldiselt kare. Seda põhjustab lubjakivi. Karedus ohustab peamiselt pesumasinaid ja kohvikeetjaid. Kareduse vähendamiseks oleks soovitatav kasutada ioonvahetusfiltreid. Näiteks Brita filter jt sisaldavad tavaliselt aktiivsütt ja kationiiti, mis eemaldab kaltsiumi ja magneesiumi.
Vee raua- ja mangaanirikkus on päris tavapärased hädad. Mangaan tekitab pesus riietele musti plekke. Raud värvib lisaks rõivastele ka nõusid. Samas on raud vajalik element, kuulub näiteks vere hemoglobiini koostisesse. Eksisteerib paradoks – inimese organismile vastuvõetav või isegi vajalik, aga majapidamises soovimatu.
Millised on euronormid?
ELi joogivee direktiivid näevad ette lisandite piirnormid, mida ei tohi ületada. Siit võiks järeldada, et mida steriilsem vesi, seda parem. Nii see kahtlemata pole. Absoluutselt soolavaba ehk destilleeritud vesi on organismile mürgine. See tähendab, et niisuguse vee joomisega viiakse soolad organismist välja. See kahjustab rakkusid. Soolade ülekülluse all kannatavad inimesed peavad siiski ülipuhast vett arsti nõuande kohaselt tarvitama.
Teadlaste seisukoha järgi peab joogivesi kindlasti sisaldama kaltsiumi ja magneesiumi. Magneesium on väga oluline südametegevuses, kaltsium vajalik luustikule ning lihastele. Kaltsiumi peaks olema ühes liitris joogivees 40–50 mg ja magneesiumi 20–30 mg. Sellekohaseid uuringuid asuti tegema Tšehhis pärast seda, kui hakati tootma vee puhastamise membraanseadmeid, mis sisuliselt veest kõik ained nullini eemaldasid. Tagajärjeks olid kasutajate vereringesüsteemi tõsised haigused, sealhulgas insuldid ja infarktid, mis tekkisid mõnel juhul juba paari-kolme kuu möödudes.
Tegelikult peaksid joogiveedirektiivid sisaldama ka soovituslikke norme, kui palju peaks vesi üht või teist ainet sisaldama. Selleni pole aga veeseadusandlus maailmas veel jõudnud.
Kuidas filtreid valida?
Kui varasematel aegadel sai kaubandusest osta lihtsalt veefiltri, mille täpne toime oli tihti teadmata, siis nüüd on võimalik tellida filter veeanalüüsi alusel.
Membraanfiltreid on kaht tüüpi. Ühed korjavad veest esialgu kõik välja ja doseerivad seejärel vajalikus koguses soolasid tagasi. Siin peakski olema aluseks meditsiinilised uuringud, millega oleks määratud õiged vahekorrad.
Teine ja lihtsam variant on see, kui pool veest lastakse membraanist mööda ja segatakse filtreeritud osaga. Tavaliselt saadakse ka sel moel normidele vastav vesi.
Majapidamisaparaatide jaoks oleks kasulik küll täiesti soolavaba vesi, välja arvatud see, millest kohvi keedame või toitu valmistame. Liigsest rauasisaldusest vabanemiseks, mis on Eesti tüüpiline probleem, aitavad spetsiaalsed rauafiltrid. Kui kirju pesu ei meeldi, tuleb neid vahendeid kasutada. Niisuguste filtrite valik on lai ja nende hinnad ei käi üle jõu.
Seevastu fluoriidi membraanfiltrid on kallid. Nende kasutamine on mõistlik
kooperatiivselt, ühes peres vist mitte.
Bakterid tavaliselt Eesti põhjavees muret ei tee. Kui aga kuskil puurkaevus peaks leiduma samasugust vett, nagu oli Ahastes, kus võimutseb väävli (või ka raua) bakter, tuleb alustada puurkaevu enda desinfitseerimisest. Veetöötlusskeemis peab kasutama osooni või muud tugevat desinfitseerijat, näiteks kloordioksiidi. Kui seda ei tehta, võivad torud suvel ummistuda.
Kas meie vesi on happeline või aluseline?
Eesti veed on enamasti happelised. Väidetakse, et leeliseline vesi, mille pH üle 7, on organismile parem, see aeglustavat rakkude vananemist. Teatud soovituste kohaselt võiks see olla 8–9 (näiteks Ülemistes on 7,2–7,3). Rakud omastavad seda paremini. Kui pH on juba 9, tekib veele seebi maitse.
Väga oluline on aga ka see, et saaks vähendada vee korrodeerivat mõju torustikule ja seadmetele. Enamik metalle lahustub happelises keskkonnas.
Kui pinnasevee töötlemisel lisada vette happelisi koagulante, näiteks alumiiniumsulfaati (Al2(SO4)3, tekitab see alumiiniumhüdroksiidi (Al (OH)3). Koos kolloidide eemaldamisega muutub vesi happeliseks, pH langeb alla 7.
See probleem tekitas Tallinna veepuhastusjaamas pikka aega muret. Vesi vastas küll euronormidele, kuid oli ebastabiilne, korrodeeriv ning torustikule hävitav. Kui alumiiniumsulfaat vahetati välja leeliselise alumiiniumpolükloriidi vastu, muutus vesi stabiilsemaks ja mittekorrodeerivaks. Põhjavesi sisaldab ka palju süsihappegaasi, mis teeb vee agressiivseks. Vee aereerimisega puhutakse CO2 välja.
Eestis on vee stabiliseerimisega tegeldud suhteliselt vähe.
Kas on võimalikud n-ö kodukootud filtrid?
Ränihapet või ränikolloide on võimalik välja filtreerida liivafiltriga, kuigi kolloidid ei taha hästi settida. Kartongfiltrid on efektiivsemad. Neid peab aeg-ajalt vahetama. Aktiivsütt, mis parandab vee maitset ja lõhna, pole kõrge hinna tõttu mõtet kasutada.
Muid lisandeid koduste vahenditega eemaldada pole võimalik. Kui vesi sisaldab kahevalentset rauda, siis ainus, mida teha saab, on lasta veel seista. Kahevalentne raud muutub kolmevalentseks ja settib pikkamööda põhja. See võtab palju aega. Nii et ikkagi – raua filter. Fluoriidi ja muid aineid aga iseseisvalt kätte ei saa. Filtreid tuleb sageli vahetada, sest nende pinnal hakkavad kergesti arenema bakterid.
Kuidas on lood radioaktiivsusega?
Vee radioaktiivsus on kohati probleemiks Eesti põhjarannikul.
Suhteliselt kergesti saab lahti radoonist nagu liigsest desinfitseerivast klooristki, kui vesi pumbata vahepaaki. Radioaktiivsed elemendid, nagu raadium, mida põhjavees kohati leidub, jäävad aga ikka alles.
Normi kohaselt ei tohi inimene aastas saada joogiveega radioaktiivset kiirgust rohkem kui 0,1 millisiivertit. Väidetakse, et umbes 70%-l kambrium-vendi puurkaevudest on see arv üle 0,1. Need on puurkaevud, mille sügavus on suur, olenevalt geoloogilistest kihtidest 150–200 m. Madalamates puurkaevudes on radionukliide vähe. 0,1 mSv pärast siiski muretsema ei pea, sest keskkonna radioaktiivsusfoon (kosmiline kiirgus, toit, röntgen jne) on 20–30 korda suurem.
Muide, algselt oli see 0,1 euroliidu soovitus. Meie agarad keskkonnaametnikud kehtestasid selle aga range normina. Nüüd ollakse põhjarannikul hädas mõttetu radionukliidide eemaldamisega, mis tõstab vee hinda. Tehnoloogiad radionukliidide eraldamiseks põhjaveest on maailmas siiski olemas. Sealhulgas ka Eestis välja töötatud suhteliselt lihtne ja odav firma OÜ Water Technology Partners poolt patenteeritud tehnoloogia.
