Kohutav haigus — müra!
Nii et mõelge parem ise, mida teie ütleksite, kui näeksite ühel õhtul koju jõudes, et teie väravatagune on sisse piiratud! Mitte loosungeid kandvate protestijate, vaid teehöövlite, koppade ja teerullide poolt.
Täpselt nii meie vaikse elamisega keset põlde juhtus. Esimesel õhtul nägin vaid raudkolakate siluette. Järgmisel hommikul ei näinud ma enam midagi, aga kuulsin! Kitsukeselt maanteelt oli hakatud asfalti maha võtma. Mulda oli terve taevas täis ja meie õu muidugi ka, sest tegevus toimus kõigest 30 meetri kaugusel mu magamistoa aknast.
Aga minevikuvormi kasutada pole siinkohal õige: tänaseks on tee-ehitus käinud juba terve kuu, kuid järgmised kolm kuud ei juhtu veel midagi! See tähendab, et juhtub iga päev, aga teetööd peaksid lõppema alles septembriks.
Ah et miks ma kirjutan, kui uus tee tuleb ju laiem, parem ja tervem? Sellepärast kirjutangi, et mina nende nelja kuuga võin muutuda ka laiemaks, aga paremaks ja tervemaks kahjuks mitte. Ma ei saa ju sellel suvel õue minnagi! Jooksmisest, jalutamisest või lihtsalt ilusa ilma nautimisest rääkimata.
Ma ei saa isegi autoga oma hoovilt põgeneda, sest mullakihi tõttu, mis mu autot katab, ei leia niigi musta värvi neljarattalist ühelgi hommikul üles.
Kui te olete näinud televiisorist pilte sõjakeerises Afganistanist, siis täpselt selline näeb minu koduümbrus sel suvel välja. Mis siis, et mul on nii aknad kui ka ribakardinad neljaks kuuks kinni naelutatud — tolm ja müra on see, mis mu tapavad!
Kella seitsme paiku hommikul läheb uni ainult hirmust ära. Hirmust selle ees, et nüüd kohe nad tulevad! “Nad” tähendab siinkohal üht kurja koppa ja tigedat teerulli. Hiljuti lõgistas kopp oma rauast lõugu 10 tundi järjest mu seina taga, kaevas kraavi laiemaks ja patsutas kraaviseinad kõvasti kinni. Seda kõike aga häälega, nagu kraabiks kümme kirka ja labidaga meest piki põrgu väravat ikka üles ja alla.
Noh, see kole kopp käis mu akna taga ainult kaks päeva. Aga väike vihane teerull ei lahkugi meie värava tagant! Tema tulekut on külapoest saati kuulda.
Sellepärast, et teerulli lähenedes hakkavad nõud laual ja raudjalgadega kamin mu toanurgas värisema nagu lambad omal ajal vanaema laudas, kui pügamispäev kätte jõudis.
Vibratsiooni omal nahal tundsin esimest korda 1974. aasta suvel EÜEs, siis, kui meie rühma poisid silohoidlale põrandat valasid.Tookord räägiti, et naiste organismile on vibratsioon ohtlik ja meie, tüdrukud, vaatasime betoneerimistöid kaugelt pealt.
Nüüd lasen ma ennast neli kuud ilma ette hoiatamata vibreerida ja keegi ei küsi, kas ma äkki tahaksin ka veel pärast seda suve funktsioneerida. Põgeneda pole ka kuhugi.
Ühel juunihommikul sai meie saatemeeskond kokku uute teemade aruteluks. Otsustasime istuda Kumu välikohvikus. Istusimegi. Aga meiega täpselt samal ajal hakkas tööle muruniiduk muuseumi muruga kaetud küljel. Kaks meest töötasid palehigis täpselt kolm ja pool tundi — ikka niiduki ja seejärel trimmeriga…
Ärge küsige minult, mis teemad “Mida teie arvate?” uue hooaja alguses on. Me ei kuulnud isegi oma mõtteid, kaasistujate sõnadest rääkimata.
Mu õde, kes töötab Soomes, tuli ka üle pika aja koju. Et puhkab oma maakodus Tartu lähedal Helsingi linnakärast ning töötab aias. Suur oli ta üllatus, kui kodus esimese hooga mingi pardisita sisse astus… Tal endal nimelt pole loomi ega linde.
Mõistatus lahenes koos kohutava kisaga naabrimehe aiast: ei olnudki pardid. Olid hoopis faasanid, kes tegevat hullunud kanakarja häält. Kolm päeva karjus õde naabrimehe rändlindudele oma aias, et mingu minema. Aga faasanid ainult naersid selle peale.
Targem annab järele, ütles siis õde iseendale ning põgenes tagasi miljonilinna. Mina ütlen, et ühel päeval ei sure me enam mitte haigustesse ega nälga, vaid müra kätte.
